Erinevate argieluliste asjade relvaks muutmise teema on viimasel ajal populaarne, sest sõjalised konfliktid otsivad tulirelvadest tõhusamaid tehnoloogiaid. Näiteks võib endale võõral territooriumil asuvaid ressursse hankida riigialamate meelsuse mõjutamisega. Sama meetodit võib kasutada vastase kodumaal kahju külvamiseks jne.

Kaasaegne inforuum on kujunemas uute relvade innovatsiooni platvormiks. Veel mõned aastad tagasi pakuti internetile Nobeli rahupreemiat. Yäna on sellega aga palju raskem nõustuda, arvestades, kuidas on asunud inimeste eludesse sekkuma suured IT-toodete ja -teenuste tarnijad Apple'ist, Google'i, Facebooki, Microsofti ja Amazonini, külvates neis meelehea kõrval üha rohkem segadust ja häda. Seda tehes on nimetatud viisiku liikmed kasvanud rahalises vääringus maailma suurimateks ettevõteteks.

Nende kunagised idealistlikud lubadused parimatest teenustest ja madalaimatest hindadest, inimsõbralikust disainist või halva tegemise vältimisest on asendunud armutu turupositsiooni eest võitlemisega. Kaasuva nähtusena kaotab klient selles mängus teenindatava rolli ja muutub üha enam maagiks, mida kaevandades, rafineerides ja pakendades teenitakse raha ning mõjuvõimu.

Facebook, Twitter ja veel mitmed populaarsed suhtlusplatvormid muutusid aja jooksul masside mõjutamise ettevõteteks. Nad arendasid tööriistu, millega saab kontrollida, kuidas ideid ja arvamusi tajutakse ning levitatakse. Taolise arengu loomulikuks sammuks oli teenuse muutmine müüdavaks, mida asusid siis eduka õelusega ära kasutama võõra riigi poliitikasse sekkujad.

Samal ajal muutuvad ettevõtted ise üha poliitilisemateks mänguriteks. Lõppenud aasta oli rekordiline miljonite poolest, mida eraldasid suuremad IT-ettevõtted USA Kongressi ja Valge Maja lobitööks. Suureks kasvanud äris on kaalu peamiselt suurel rahal, mitte teenust tasuta kasutavate inimeste huvidel.

Arusaadav, miks tunneb söör Tim muret kunagises heldes idealismis loodud infokeskkonna relvaks muutumise pärast. Paistab, et veebi looja ei usu enam üleskutsetesse ja soovib jõulisemat sekkumist. Miks peaks suured ettevõtted ise end muutma, kui nende põhikirjaliseks eesmärgiks on investorite kasumi maksimeerimine.

Olukorda võib kirjeldada sellisena, milles kirjutab näiteks organisatsiooni juht ettevõtte nõupidamisruumi seinale loosungeid ülekaalu kahjulikkusest ja süsivesikute söömise vähendamise vajadusest, kuid samal ajal paneb igal hommikul lauale karbi värskete sõõrikutega. Pole raske arvata, mis juhtub töötajate kehakaaluga. Seinal olevatest loosungitest pole tolku, kui pontšikud on vabalt saadaval. Reguleerimata inforuumis on ahnitsemisest ja sigatsemisest hoidumise üleskutsetest vähe tolku.

Söör Tim osutab, et alanud aastaks on internetis enam kui pool planeedi elanikkonnast. Samal ajal ei ole suurenenud teenuse pakkujate valikuvõimalus. Otse vastupidi, Google kaudu otsib infot 87 protsenti internetikasutajatest. Facebook teenindab enam kui 2,2 miljardit inimest ehk enam kui poolt internetikasutajatest. Ülejäänud suured on nii rikkad, et ostavad ära kõik potentsiaalselt innovaatilise, koondades endale üha suurema osa ärist. Sellega kaasneb paratamatult vastutus ja probleemidega seostuv avalik ebasõbralikkus. See ei saa hästi lõppeda.

Hiigelsuureks muutuvad maailmaettevõtted ohustavad poliitikute võimu ja erinevate ühiskonda esindavate gruppide huve. Poliitilise lobi kiuste ei eristagi IT-teenuste omanike kriitikuid enam ideoloogiline lõhe. Tärganud hädade pärast kurjustatakse nendega poliitiliselt nii paremalt kui ka vasakult, rikaste ja vaeste, suurinvestorite ja väikeettevõtete jne suunalt.

Samuti on märke ettevõtete endi püüdlustest midagi muuta, aga seda võib pidada rohkem turunduslikuks näidendiks, kui keskkonnas puuduvad kõigile ühised seaduslikud regulatsioonid. See ongi asjaolu, millele püüab söör Tim osutada. See tähendab, et keegi peab tegelema loosungite kõrval ka moosisaiadega.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".