Mäletate, kui internetile taheti anda Nobeli rahupreemia? Sellest on möödas seitse aastat. Põhjenduseks toodi interneti roll liberalismi edendamisel, tänu millele levivad ideed ning ja informatsioon riikidesse, kellele demokraatia ja rahvaste vaheline sõprus ei meeldi. Toona räägiti internetist isegi kui inimkonnale antud kingitusest.

Juhul kui internetiga kaasneb midagi pahelist, kustuvad fanfaarid ja esitatakse armas etüüd rollist platvormi, mitte sisu loojana. Võibolla on internet tõesti siin neutraalne osapool. Olukord on teistsugune ühismeedia puhul. Kuigi esialgu räägivad ka nende teenuste esindajad tehnilisest platvormist, mis ei sekku leviva sisusse.

Probleem tuletas end teravalt meelde USA presidendivalimiste ajal. Riigijuhi valik peaks olema selle kodanike informeeritud otsus. Valimistega kaasneb alati ühe poole kibe kaotus- Seda aitab leevendada teadmine ausast mängust ja enamusele kuuluv õigus nende arvates parima valiku ametisse määramiseks. Ometi pole nii juhtunud.

Erinevalt küsimusest, millal internetile rahupreemia anda, on kasvamas kriitikute hääl selles toodetavate demokraatiat kahjustavate infotoodete kontrollimatu kasvu osas. Kontroll ei tähenda sugugi, nagu oleks vaja internet allutada kesksele järelvalvele. Kontrollimatus on siin tähenduses, millele viitas näiteks Facebooki turvajuhi Alex Stamose pahandav säutsuvoog kritiseerijate mõistmatuses, kui keerulise nähtuse nad loonud. Seetõttu ei saa nad kontrollida ka oma teenuse kuritarvitamist.

Facebook on kiivalt tõrjunud katseid käsitleda end meediaettevõttena. See teema on kerkinud aeg-ajalt esile erinevatel suhtlusvõrgus levinud probleemse sisuga seotud juhtudel. Hoolimata sellest, et teenuse kasutajatest kuni 90 protsenti peavad seda peamiseks uudiste allikaks, ei soovi ettevõte kanda lugupeetavat meediaettevõtte tiitlit. Põhjus on meediaettevõtete pikas ajaloos.

Sellest leiab igasuguseid pahandusi, mille tõttu on aegade jooksul seadustesse kantud mitmeid edastatava sisu eest vastutusega seotud pügalaid. Arusaadavalt segaks selline asjade seis head äri. Seetõttu nimetavad nii Facebook, Google kui Twitter end platvormideks, hoidudes nende abil tehtavate pahandustega seotud vastutuse eest.

Kuid lisaks platvormi pakkumisele on sotsiaalmeedia olemuslik ja majanduslik eesmärk inimestega manipuleerimine. Väljaarvatud Twitter, millel puudub töötav ärimudel, teenivad Facebook ja Google inimesi reklaamiga mõjutades korralikku tulu. Nende ettevõtete töö sisuks on erinevate tunnuste põhjal inimeste rühmadesse. jagamine ja nende teadlik mõjutamine, et nad midagi teeksid. Enamasti on selleks millegi ostmine.

Antud juhtumis on selleks aga kellegi poolt hääletamine või protesteerimine. Samale asjaolule osutas Apple'i juht Tim Cook NBC-le antud intervjuus, öeldes, et probleemiks ei ole võõraste riikide tellitud reklaamid, vaid asjaolu, et ühismeedia lõhestab ning manipuleerib inimestega.

Kasumi teenimise kohutuse puhul on lihte juhinduda vaid rahast, mitte moraalist. Juhul kui ettevõttel on võimalik äri tehes põhjustada avalikkusele halba, siis seda ka tehakse. Kuid vastutusest rääkides vaadatakse äraolevalt taevasse, nagu oleks tegemist õhuga, mis pole süüdi, kui selle hingaja pattu teeb. Seekord võib arvata, et sarnaselt meediaettevõtete ajaloole on käes aeg, kui sotsiaalmeedia põhjustanud pahandus käivitab vastutusega seotud regulatsioonide protsessi.

Poliitikuid uinutavalt on ettevõtetel formaalselt tänagi olemas seaduslik keskkond ja kasutamise kord. Sellest voorusevööst ilmselt aga enam ei piisa. Näiteks küsis vabariiklasest senaator Marco Rubio, kas võõra riigi mõjukampaania oleks teenuse kasutamise reeglite rikkumine. Twitter püüdis vastamisest hoiduda, Facebook pigem paistis nõustuvat ja Google ei vastanud.

Olukorrale lisab vürtsi statistika Facebooki hinnangust, kui paljusid ameeriklasi võidi Venemaa tellitud ja ameeriklaste pähe esitatud poliitiliste sõnumitega mõjutada. Esialgu pakuti, et selliseid oli vahest kolm miljonit. Natukene hiljem räägiti 10, siis 26, eelmisel nädala alguses levis info 126 ja nädala lõpuks juba 200 miljonist ameeriklasest. Sellesse mahuvad praktiliselt kõik valimisõiguslikud kodanikud.

Kui Twitter, Facebook ja Google pidanuks demokraatlikku protsessi läbipaistvuse abil parandama, siis midagi on läinud siin väga valesti. Arendades inimestega manipuleerimise masinavärki, hoides selles toimuva saladuses ja teenides protsessilt tulu, ei ole tegu neutraalse platvormiga, vaid sarnaneb klassikalisele salaagendi tegevusele.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.