Kasvav mõjuvõim paneb maailma IT-hiiud nõutult kukalt kratsima
Inimkonnal puudub kogemus, mis juhtub, kui mõned firmad kasvavad nii suurteks ja keerulisteks, et neis tärkab iseseisev elu, mis tallab elama õppides kohmakalt riikide huvidel. Kindel on aga see, et mäesuuruste kollidega võitlemiseks enda isakonnana õhu ahmimisest lihtsalt ei piisa, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Konnapoeg karanud hingeldades isa juurde ja hüüdis, et nägi hirmsat koletist. See olnud mäesuurune, sarvede ja sabaga ning nelja jala otsas hirmsad lõhkised kabjad. Paps palus konnakesel tasemini rääkida, maha rahuneda ja tõdes, et too oli näinud kõigest talupoja härga. Pealekauba polegi see nii väga suur midagi. Vanast konnast vaid veidi kõrgem, vahest ka tsipa laiem. Kui isakonn tahaks, oleks ta sama suur. Pikalt mõtlemata tõmbaski vanem konn end õhku täis ja küsis – kas ta on nüüd sama suur kui too koletis? Ei veel, vastas pisike konn. Isa jätkas õhu ahmimist.
Lugu järgneb ähkimise, puhkimise ja kontrollküsimustega suuruse kohta. Selle osa võime vahele jätta. Lõpp on aimatav – edev konn läheb lõpuks lõhki. Lool on lisaks edevusohule moraal suuruse lembusega piiri hoida.
Järgnev ei räägi edevusest, küll aga suureks kasvamisest. Kas suurus muutub omaette ohuks? Antud juhul mitte majanduslikus mõttes. Juhust, kus liiga massiivseks kasvanud ettevõte ei suuda muutustega kaasas käia ja kipub selle sisemise keerukuse raskus väikeste kõikumiste või raputuste tulemusel kokku varisema. Nii on maailmast kadunud arvukalt omaaegseid hiigelettevõtteid.
Antud juhul käib mõõduvõtt rohkem poliitilisel kaalul. Näiteks kui mõni ettevõte kasvab või ähvardab kasvada riikidest mõjusamaks ja avaldada üha suuremat toimejõudu nii riikide majandusele kui ka poliitilistele protsessidele. Kui riikide vahelise konflikti puhul on äärmuslikuks lahenduseks sõda, kas sel moel kasvav konflikt riigi ning mõne ettevõtte vahel võiks lõppeda samuti sõjapidamisega?
Arusaadavalt oleks sõjatehnika asemel kasutusel seadused ja kohtulahingud. See ei piirduks lihtsa metafooriga, millega iseloomustatakse tänapäeval liiga sagedasti väikseidki vastuolusid ja vaidluskohti. Mõelda tasub päris tõsisele sõjale. Samuti ei pea selle algataja olema riik. Isegi kui varem pole seda juhtunud, kas tulevikus võiks mõni ettevõtte oma suurust ja kasu arvestades valida mõne riigiga vastuolude klaarimiseks brutaalsema väljaastumise?
Mõtteliseks kandidaadiks sobiks näiteks Google. Relvadeks võiks olla see, mida ettevõte teab ja eriti see, kuidas suudab ta manipuleerida riigi alamate info ja arusaamadega. Kui mitte veel täna, siis vahest homme, olles omandanud veelgi rohkem heaks eluks vajalikke kriitilisi tehnoloogiaid. Firma tajub tõenäoliselt suureks kasvamisega kaasnevaid pingeid. Google kutsus hiljuti Californias Montereys kokku paarsada maailmas tuntud poliitikaeksperti, et arutleda egas nende suurus hakka kasvatama riikides soove asuda reguleerima firma elu.
Õigemini on see huvi juba olemas. Küsimus on selle kasvamisest väljakannatamatuks. Viimasel ajal on nii Euroopa Liit kui ka Washington asunud vaevama Google'it ja veel mõnd suurt IT ettevõtet küll trahvide, parlamentaarsete ärakuulamiste kui seadusalgatustega. Paralleelselt teevad seda muu hulgas Venemaa ja Hiina. Euroopas heidetakse firmale ette salajase algoritmiga juhitud reklaamide kaudu majanduse ja ausa konkurentsi mõjutamist. USA-s kogunevad tõendid firma kasutamisest valimiste ehk demokraatia mõjutamiseks.
Tavaline reklaamivahendaja sellisesse olukorda ei satuks. Google, Facebook ja Twitter on aga sedavõrd suured, et lihtsana näiv reklaamide ja inimeste ühendamise teenus omandab nende läbi uue, üha enam poliitilise mõjujõuga kvaliteedi. Kui nad seda ise ei adu, teevad seda viimase aja sündmuste ja kuhjuvate tõendite põhjal teised, kui omi plaane teostavad nende kaudu vaenulikud rahvusriigid.
Viimasega seoses püüdis Facebooki turvapealik Alex Stamos kaitsta firmat säutsuvooga, milles kritiseeris kõiki kritiseerijaid nende mõistmatuses, kui keerulise ülesandega on tegemist. Ridade vahelt võib välja lugeda, et Facebook on kasvanud sedavõrd keeruliseks teenuseks, mille ohjamisega ei saa firma ise enam hakkama. Eriti kui seda kasutatakse demokraatlike protsesside, ehk riikide huvide kahjustamiseks.
Inimkonnal puudub kogemus, mis juhtub, kui mõned firmad kasvavad nii suurteks ja keerulisteks, et neis tärkab iseseisev elu, mis tallab elama õppides kohmakalt riikide huvidel. Sellised ettevõtted paistavad üha rohkem mäesuuruste kollidena. Õhu ahmimisest siin ei aita.