David Ginsberg ja Moira Burke kirjutasid eelmise nädala lõpetuseks loo pealkirja all „Rasked küsimused: kas sotsiaalmeedias aja veetmine teeb meile halba?“. Küsimus iseeneses pole halb. On ju viimase aja üha kriitilisemad väljaütlemised ühismeedia suunal muutunud harjumuspäraseks. Selle loo teevad huvitavaks kirjutajate isikud. Mõlemad töötavad Facebooki uurimisosakonnas, sh David on arengule panustava firma uuringurühma direktor.

Lisaks on mõlemad lapsevanemad ja neid huvitab Facebooki edu kõrval, milline mõju on tänaste laste ekraani ees veedetud ajal ja „ühendumisel“ 15 aasta pärast. Samuti teeb neile muret, kas pööravad ise lapsevanematena tänases inforuumis st telefonides oleku kõrval lastele vajalikku tähelepanu. Mõlemat kirjutaiat piinab sisemine tõe otsimise konflikt, mille valu püüavad nad leevendada lugedes ja tehes ise teadusuuringuid ning esitades küsimusi.

Facebooki korporatiivsesse uudisruumi kirjutatud mõtisklus jätkub tänaseks ühismeediaga seotud ning teadaoleva halva ja hea kokkuvõtmisega. Arvatavasti kaalusid nad hea ja halva järjekorra esitamise läbi ning asetasid halvad uudised etteotsa, et saaks siis neid headega seda pehmendada ja kasvatada optimismi. Lõppude lõpuks on tegemist ju Facebooki töötajatega.

Olgu siia juurde meenutatud veel kahe Facebookiga seotud isiku hilissügisesse mahutvad murelikud väljaütlemised. Aastaid kasutajate kasvu eest vastutava valdkonna asepresidendina töötanud Chamath Palihapitiya tõdes enesekriitiliselt, et nad ei näinud kahjuks ette, kuidas on sotsiaalmeedia tänaseks rikkunud paljude inimeste käitumist ja õõnestanud normaalse suhtluse põhialused.

Sean Parker oli üks Facebooki asutajatest ja töötas mõnda aega firma presidendina. Firma tegi temast miljardäri. Seda kaalukam on Parkeri tunnistus hiljutises intervjuus, et Facebook loodi inimeste psühholoogilise haavatavuse ära kasutamiseks. Esialgu polnud selles midagi halba, kuid kui panna samasse olukorda panna kaks miljardit inimest, võib tulemus olla päris halb, tõdes Parker.

Siin langesid Sean Parkeri ja Chamath Palihapitiya järeldused kokku. Facebook on mõjutanud ühiskonnas toimivaid suhteid ja indiviidide vahelist lävimist ning sekkub seni veel arusaamatutel ja imelikel viisidel inimeste suutlikkusse. Sean Parker lõpetas mureliku mõtiskluse sõnadega „jumal teab, mis teeb see meie laste ajudega“. Tõenäoliselt ei usu temagi, et seda teab ka kõigevägevam.

David Ginsbergi ja Moira Burke'i blogikande juurde tagasi tulles leiavad firma uurimisrühma eksperdid, et paha saab olema ennekõike neil, kes tarbivad Facebooki passiivselt. Nendeks on lehtede kaupa teiste elust meediaruumi maha jäetud sisu uudistavad ja neis osutatud linke ning meeldimisnippe klõpsavad indiviidid. Nad postitavad ka ise, kuid teevad seda ilma sügavamate suheteta.

David ja Moira viitavad varasemale uuringule, milles leiti, et need, kes klõpsasid rohkem meeldimisnuppudele, olid enamasti kehvema kehalise ja vaimse tervisega. Samuti on leitud isegi suhteliselt lühikese, ca 10 minutilise Facebooki lehitsemise sessiooni puhul, et need, kes vaatavad lihtsalt teiste elu, tunnevad end pärast halvemini, kui need, kes on aktiivses suhtluses. Võimalik, et kuna välja pandu on enamasti tavaelust natukene ilusam, ärkab teiste elu enda omaga võrreldes rohkem negatiivseid sisehääli.

Siin ehitavad uurijad silla positiivse sõnumini. Ole aktiivne suhtleja, siis on ka Facebooki tervikelamus pigem positiivne. Näiteks lähedaste sõpradega suhtlemine ja vanade heade aegade meenutamine pidavat mõjuma hästi üldisele heaolule. Koostöös Carnegie Melloni ülikooli teadlastega leiti, et nende seas, kes said või saatsid rohkem kommentaare ning sõnumeid, esines harvemini üksildust ja depressiooni. Nad tajusid kõrgemat sotsiaalset turvatunnet.

Oluline oli reaalne sõnumivahetus, mitte passiivne oma elu peegelduste uuendamine. Järelikult on Facebooki kasutamisest olulisem see, kuidas seda tehakse. David ja Maria loodavad nii lapsevanemate kui ka ettevõtte töötajatena, et teadvustades nii halba kui ka head õnnestub neil suunata teenust senisest paremas suunas.

Keegi targematest jagab inimest tabanud süütunde kaheks. Üks on selline, millesse võib uppuda. Teine täidab hinge uue sihiga. Inimkonna nimel lootkem parimat.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.