Kas sõdadest tuleks midagi õppida? Seda võib võtta nii moraalse kui ka majandusliku küsimusena. Näiteks vaieldakse. kas sõja ajal vangidega tehtud julmade inimkatsetega saadud teadmisi on sobilik kasutada. Teisisõnu, kas meil on kohustusi nende ees, kes pidid ebaõiglaselt kannatama ega oleks soovinud piinavates katsetes osaleda?

Majanduslikult mõeldes võib sõdu pidada liiga kalliks, et õppida neist midagi triviaalset. Samas öeldakse, et surnud ei hooli. Teadmistel on mõju elusale ja neist vastustest hoolivad tõenäoliselt vaid inimesed. Neid huvitab tulevik, üllataval moel ka see tulevik, milles neid võib-olla enam ei ole. Jutt ei käi surmast. Selle teema võib jätta mõnele süngemale hetkele. Tulevik ilma „meieta“ võib saabuda teist moodi.

Sõdade tekkimises on olulisel kohal kogukondi tabanud ressursikitsikus. Selles omakorda on tihti süüdi tehnoloogilised edusammud ja nendega kaasnevad arenguhüpped. Öeldu tundub vastuolulise teesina. Olgu selgituseks 1865. aastal William Stanley Jevonsi hoiatus söevarude otsalõppemisest Ühendkuningriigis. Jevonsi sõnumit oli toona raske uskuda, sest tehnoloogilised edusammud olid olulisel määral langetanud tööstuses kasutatava söe kulu. Lihtsam oli kirjeldada söe raiskamise drastilisele langusele ning tootmise tõhususe olulisele kasvule rajanevat ilusat tulevikku.

Jevonsi paradoksina tuntud väide toimib paraku tänaseni. Ressursside parema kasutamise tõttu langeb toodete ja teenuste omahind. See omakorda parandab siis nende kättesaadavust ehk tarbimist. On ju turu kasvatamine iga ettevõtja unistus. Suurenenud tarbimine omakorda kasvatab ressursi, sealhulgas söe kasutamist. Nii kasvas tänu tööstusrevolutsiooni edusammudele Ühendkuningriigis üldine söe tarbimine. Analoogselt, mida kulutõhusamad on kaasaegsed infotooted ja -teenused, seda rohkem tarbitakse elektrit jne. See ühel hetkel viibki ressursinappuse tingitud konfliktialti olukorrani.

Meie ajastu pakub riigipiiride nimel sõdimisele uudse nähtusena, õigemini nähtamatusena veel ühe piiri. Selleks on riikide poliitikatega jõuliselt võistlev kõikjal olev ja ei kusagil asuv inforuum ning selle valitsejad. Google ja Facebooki näol näol võib nimetada võib paari gorillat. Nimekirja võib pikendada, aga neist piisab äratundmiseks. Jevoni ajast pole midagi muutnud. Ettevõtted võistlevad turu nimel, luues uusi tehnoloogiaid ja teenuseid, tehes seda näiliselt tasuta. Tegelikult on hinnaks inimeste tähelepanu ja psühholoogia, millega manipuleerides luuakse üha osavamalt uut tarbimist ja sõltuvust. See omakorda sünnitab defitsiiti päris maailmas inimesena olemises.

Enim räägitud näidetena on kasvav häda nutitelefoni sõltuvuses lastega. Aina valjemaks muutuvad hääled sotsiaalmeedia mõjust inimeste psüühilisele tervisele ning kasvavast vaimse töö koormusest. Loomulikult on raske ignoreerida nähtamatu nabanööri ehk mobiilse tehnoloogiaga teenuste külge ühendatud valijate poliitilise meelsusega manipuleerimise temaatikat.

Ahjaa, ja siis see suurte IT-ettevõtted kavalate skeemidega endale hoitud tohutu hulk võimu vahendit ehk raha. Sellega tantsitatakse siis riike ja omavalitsusi, sundides neid ennastohverdavalt poliitilisele ning majanduslikule paindlikkusele, lootuses meelitada enda juurde mõnd IT-hiiu kontorit või tootmisjaoskonda. Risk jääb päris ja kasum kulgeb virtuaalmaailma. Vastuolud kasvavad üha talumatumaks.

Alanud aastalt võib oodata nii riikide kui ka eripalgeliste kogukondade ning mastaapsete IT-teenuste vahelise vastuseisu ja konfliktide intensiivistumist. Olukorrad ja võimalikud lahendused on uudsed. Siit siis küsimus – milline oleks tulevik ilma meieta, kui jutt ei käi surmast? Kardetavalt ei piisa maistes sõdades vastupidamise tarkusest, kuidas püsida rahvusriigina inforuumi konfliktides. Meie e-residentsus on ju märk, et inforuumis muutuvad kodakondsuse ja keele tähendus.

Facebook tunnistab, et nad on muutnud ja potentsiaalselt kahjustanud inimeste käitumist ja väärtusmaailma, pakkudes raviks seal veelgi rohkem ja aktiivsemalt kaasa lüüa. Kõike arvestades võiks saja-aastane mõelda, millele mõtlevad alles noorukieas IT-hiiud Facebook ja Google.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.