Igivana küsimus, kuidas inimestele oma kaupa müüa, otsib väsimatult järjekordset kuldset võimalust. Internet muutis oluliselt senist mängumaastikku, sest olulise osa igast kaubast moodustab informatsioon alates kliendi vajaduste rahuldamise lubadustest kuni hinna, kauba asukoha jmt.

Vahest enim silmatorkavamaks on muutused reklaami vallas. Kui varem pidi reklaami nägemiseks asuma linnatänaval, lugema lehte või kuulama-vaatama raadiot-televiisorit, siis tänu arvutile ulatus reklaamivoo mõju teistelegi ärkveloldud tundidele ega sõltunud enam potentsiaalse kliendi asukohast või tegevusest. Internet möödus suurimast reklaamikanalist televisioonist ja täna läheb maailmas iga viies reklaamile kulutatud dollar Google-Facebooki tandemile.

Lihtsamaks muutus ka kauba ostmine, kui ostlemiselt kadus vajadus olla kindlal ajal kindlas kohas, ehk füüsilises poes. Küll aga lisandus vajadus olla kauba vastuvõtmiseks kindlal kellaajal kindlas kohas näiteks kodus või käia seda postiasutusest üles korjamas. On aga üks asi, mis pole muutunud, on inimese laiskus.

Need kaks viimast tegurit kombineerusid kaubanduse edasisele arengule tõsiseks pudelikaelaks. Paljud online-ettevõtted ebaõnnestusid just selle nn „viimase miili“ tõttu, kui kauba kättetoimetamise hind röövis tegevusest kasumi nii ajas, rahas, kui ka mugavuses. Keerukust lisab ikka veel kestev ülemineku aeg, milles teeb online-kaubandus kulutusi, et röövida tavapoodidelt nende kliente ja tavapoed on arusaadavalt raskustes nuputades, kuidas oma äri elus hoida.

Vanade aegade meenutama jäämine on hukatuslik. Seetõttu peab kumbki osapool jätkuvalt edasi rühkima, kasutades liikumiseks peamiselt uue tehnoloogia võimalusi. Pildil on veel kolmas ja väga tähtis osapool, kelle nimel üleüldse pingutatakse.

See on tavaline kodanik, kes ei pane argises elus ilmselt tähelegi, mida kõike tema raha nimel tehakse. Kui reklaamiga pommitamine ja igaühe internetti jäetud jälgede põhjal profileerimine kõrvale jätta, siis enamus ilmselt ei tea ega taju, mida veel nende elust kaupmehed püüavad enda kätte saada. Näiteks miks peaks kaupmeest huvitama sinu kodu uks?

Eelmisel kuul tõi Amazon USA-s turule „Amazoni võtme“ programmi. Tegemist on e-poest kaupu ostvale kodanikule pakutava teenusega, mille käigus tuuakse ostetud kaup talle otse koju sõltumata sellest, kas keegi on seda seal vastu võtmas või mitte. Amazoni kuller avab ise sinu kodu ukse, paneb paki esikusse ja lahkub.

Ei! Ta käib toas ringi, kasutab WC-d, sööb ära laste kommid, laseb koertel ning kassidel ära põgeneda jne, kostsid hoiatavad reaktsioonid. Arusaadavalt on päris kõhe, kui keegi võõras käib paki toomise ettekäändel sinu kodus. Tegelikkuses on turvalisuse probleem üllatavalt väike. Kui koerad ja kassid kõrvale jätta, kelle olemasolul Amazon ei soovita lepingut sõlmida, siis uus internetiga ühendatud ukselukk töötab ainult koos toas ust jälgiva turvakaameraga. Lisaks saab sama koodiga ust avada vaid ühe korra.

Amazon valib kullerid individuaalselt ja pakub lõpuks hüvitamise skeemi, kui midagi hullu peakski juhtuma. Uue lukusüsteemi eest tasub klient 250 dollarit. Juhul kui elekter kaob, saab klient ukse lahti võtmega. Kõigest pakiveo ja ukse juures toimuvast saab klient põhjaliku ülevaate oma telefonis.

Kuuajaline kogemus näitab, et kuller avab ukse ega astu isegi sisse, vaid asetab paki ukse taha ning lahkub. Mõned kliendid on kullerile jätnud jõulumeeleolu ootuses isegi küpsiseid ja kirja, et ta ei häbeneks, aga neidki ei võeta. Kogu paki tuppa toomise toiming on sedavõrd põhjaliku kontrolli all, et kõik toimub nagu kellavärk.

Või peaaegu, sest ilmselt seni suurima online-ostumöllu tõttu saabuvad pakid päris tihti lubatust hiljem või kui mõnel vanemal uksel on komme ilma muutudes kinni kiiluda ja uks ei avane, peab klient tühikäigu hüvitama ja hoolitsema, et uks vastaks kokkulepitud tehnilistele nõuetele. Jättes need alguse tehnilist laadi probleemid kõrvale, võib "Amazoni võtme" programmi pidada suure potentsiaaliga innovatsiooniks.

Ent võib-olla ka mitte. Nagu öeldud, küsimus on ukse omandis. Sina arvad, et uks kuulub sulle. Ent kui tahad, et mõni teine kuller sulle samal moel kaupa tooks, kuulub uks Amazonile, kes ei lase ust kasutada üheldi teisel kaupmehel ega teenusepakkujal. Võib-olla hiljem, väikese tasu eest?

Seega - kes ees, see sees. Võistlus toimub sinu kodu nimel.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.