Ehkki tume ja happeline rabajärv tundub kaladele elamiseks märksa raskem keskkond kui selge vesi, saab harilik ahven seal suurepäraselt hakkama. Värske uuring näitab, et ahvena erakordne kohanemisvõime ei peitu tingimata uutes geenides, vaid hoopis väikestes lülitites, mis reguleerivad olemasolevate geenide tööd.

Eesti, Leedu ja Rootsi teadlased uurisid, kuidas erineb ahvena geeniregulatsioon selgeveelistes ning tumedates ja humiinaineterikastes järvedes. Selleks kaardistasid nad kalade silma, maksa ja põrna kudedes üle 76 000 genoomipiirkonna, millele reguleerivad valgud ligi pääsevad. 

Selgus üllatav tõsiasi: koeti olid erinevused küll suured, kuid tumeda ja selge veega järvede kalade geeniregulatsioon erines vaid umbes 0,3 protsendi ulatuses. Näiteks nägid teadlased, et naha ja kudede arenguga seotud geeni TCHH sees asuv lüliti töötas vaid tumedas vees elava ahvena põrnas. Tõenäoliselt aitab see kalal just selles keskkonnas paremini toime tulla.

Selline täppishäälestus näitab, et kohastumiseks ei pea tingimata muutuma valkude ehitus. Sageli piisab muutusest geeni regulaatorpiirkonnas. Nii saavad eri järvede ahvenad viia oma nägemise, ainevahetuse ja immuunsüsteemi töö elupaiga nõudmistega kooskõlla. Uuringust selguski, et kohastumisega seotud geneetilisi muutusi leidus just geene sisse ja välja lülitavates piirkondades tavapärasest sagedamini.

Uuring ilmus ajakirjas Molecular Ecology.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.