ERR Novaatoril oli võimalus uurida polaariumit nii külastaja kui ka jääkaru pilguga:

Ühel tööpäeval Arktikas, mil Timo Palo meeskonnakaaslasega jääpanga äärel uurimistööks materjali kogus, märkasid mehed eemalt jääpangalt vette hüppavat karu. Mõned hetked hiljem mõistsid nad, et karu on sukeldunud küttimismõtetega ning nemad on saanud tema saagiks. Viimasel hetkel siiski taganeti oma kohalt ja sellega ka pääseti.

"See karu oli ilmselgelt näljane," viitas Timo Palo. Kujutage ette: elate lõhnavaeses keskkonnas, ümberringi kõik valge. Kui siis äkki sinna mõni ebatavaline tegelane satub ja te parasjagu näljane juhtute olema, lööb kiskjainstinkt välja küll. "Selline küttimisviis on tegelikult tavaline: jääkaru ujub jää-äärele lesima tulnud hüljestele vee alt ligi ning ründab neid siis altpoolt," rääkis Palo.

Üldiselt ei küti jääkarud inimesi, nende peamine toit on hülged. Kui aga hülged suve saabudes jahedama põhja poole "kolivad" ja jääkaru samas suunas ei rända, ongi toidulaud ootamatult kesine. Seega, suvisel ajal, mil Arktikas ka inimtekkelisest kliimasoojenemisest hoolimata jääd üsna palju ära sulab, võivad karud mitu kuud näljastena veeta.

"Hüljest saab jääkaru küttida ainult jää peal. Ta on küll hea ujuja, aga pika maa ujuja. Vees ei ole [jääkarul] šanssi hüljest püüda," rääkis Palo ja lisas, et jääkarud ei suuda vees kiiresti rünnata ega küttida.

Selliste ekstreemsete olude tõttu võivad karud ka linnupesi rüüstata ja isegi taimi süüa. Näljastressis jääkaru jaoks, selgitab Timo Palo, võib inimene korraliku kõhutäiena näida. Kanadast on teada juhtumeid, kus jääkarud on suvise näljahäda leevendamiseks prügimägedel kõva puhastustööd teinud. Kõik taolised ekstreemsused rikuvad looma psühholoogiat, märkis Palo.

Ka karud, kel on kõht täis, on inimesele ohtlikud, polaaruurija sõnul isegi Arktikas suurim oht. "Muidugi ei maksa end lasta lollitada jääkarude nunnust välimusest. Ta on ikkagi maismaa suurim kiskja," meenutas Palo. Palju sõltub ka sellest, milline on olnud jääkaru varasem kontakt inimesega: juhul, kui see on negatiivne, ei ligine ta inimesele mitte uudishimust, vaid kaitserefleksist.

Mati Kaal tutvustab Novaatorile uut polaariumi ja räägib karupoeg Aroni esimestest pättustest uues kodus: 

Kas pildid kõhnadest jääpankadel triivivatest jääkarudest on normaalsus või ekstreemsus?

Palo usub, et meedias jagatud pildid nälgivatest karudest võivad olla pisut ülepaisutatud: keegi ei saa olla kindel, et see karu just polnud süüa saanud. Meedia võimendamine võib aga õigustatud olla, et juhtida tähelepanu ühele suurele probleemile: jääkarude jalgealune lihtsalt sulab ära.

Kliimamuutused on suures plaanis loomulikud ja neid on Maal alati olnud, selgitas Palo, kuid praegu teeb teadlastele eriti muret see, kui kiiresti Arktikas keskmised temperatuurid kerkivad: kaks korda kiiremini kui mujal maailmas. Loomade, ka jääkarude kohanemine nende muutustega ühte jalga käia ei suuda – evolutsioon nõuab tuhat või isegi 10 000 aastat. Seetõttu on pilt karust, kes paistab olevat hädas, igati õigustatud, olgugi, et me ei tea, kas tema kurb väljanägemine on otse kliimamuutustest põhjustatud.

Kõige mustema stsenaariumi korral on selle sajandi keskpaigaks ehk 2050. aastaks suve lõpuks Arktika täiesti jäävaba. Osa teadlaskonnast on aga eri meelt, kas ehk ei ole prognoos liiga pessimistlik – musta stsenaariumi korral ja sarnase kliima soojenemisega võiks jäävaba Arktikat näha hoopis sajandi lõpuks.

"See ökosüsteem on tõsiselt ohtu sattunud. Mingis mõttes on ju ka jääkaru ja kogu Arktika loodus üldse kliimasoojenemise kõige iseloomulikum indikaator," sõnas Palo. Jääkarude viimane kants looduses võib jääda Gröönimaa ja Kanada-Arktika saarestiku ning Põhja pooluse vahelisele territooriumile.

"Jääkate pole ka Põhja-Jäämerel ühtlane. On piirkonnad, kus jää kuhjub ja kus ta ära sulab," lausus Palo.

Kuidas kolitakse jääkarusid? "Osoonil" oli võimalus jälgida emakaru Friida ja tema pisipoja Aroni kolimist vanast puurist uue polaariumi siseruumidesse, kuid ka seda, kuidas saavad karud endale suplemiseks merevett. Täispikk lõik oli eetris esmaspäeval ETV-s kell 20.05.

Palo toob välja veel ühe põhjuse, miks poliitikud üle maailma peaks viivitamatult täima lubadusi, mida kliimaleppega on välja kuulutatud. Jääkarud – nagu nimi ütleb – on kohastunud elama külmas piirkonnas. Juhul, kui suvised temperatuurid Arktikas püsivalt veelgi kerkivad, ähvardab karusid ülekuumenemine. Palo sõnul ei saa nad soojemate ilmadega palju järske liigutusi teha – on südamerabanduse oht.

Eesti polaaruurijal on ka positiivne sõnum: uurimustööd näitavad, et veel ei ole hilja ebanormaalselt kiireid kliimamuutuseid pidurdada. "Kohe reageerides Arktika jääkate veel nii pea ei taastu," rääkis Palo, lisades, "inimtekkelist osa [kliima soojenemisest] saaksime pidurdada. Mida kaugemale edasi lükkame, seda keerulisemaks see läheb."

Tal on hea meel, et viimaks ometi ei ole inimtekkelised kliimamuutused enam vaid teadlaskonna ja riigijuhtide vahelise kommunikatsiooni teema, vaid et inimesed üle maailma mõistavad probleemi sisu. "Roheline mõtteviis on nii sügavalt juurdunud, et [selle vastu ei saa ka see], kui suurriigi USA president kliimaleppest välja astub," ütles Palo ja lisas, et ta tervitab USA osariike, kes hoolimata Washingtonis langetatud otsustest lubasid kliimaleppe kohustusi endiselt täita.

Aga mida iga inimene teha saab, et käituda jääkarusõbralikumalt? Palo mõistab ühest küljest nn kliimaskeptikute juttu, et inimkond planeedi käekäiku muuta ei suuda ja sõnas, et võib hea konsensuse mõttes sellega nõustuda.

"[Samas,] sipelgad ja mesilased on ju ka väiksed – kui palju nad korda saadavad! /---/ Aga küsimus on selles: miks ma üldse peaks keskkonnavaenulikult mõtlema? Miks ma ei võiks iga päev mõelda sellele, et mu ökoloogiline jalajälg oleks väiksem. Pole ju ühtegi argumenti, miks keskkonda koormama peaks. Tuleks lähtuda elementaarsest: nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik."

Esmaspäeva hommikul, pärast nädalast kohanemist lubati Friida ja Aron ka esimest korda õue.

Video: Tallinna loomaaed

Loomaaiad – jääkarude viimane kants pärast loodust?

Esimesed jääkarud Kuubi ja Kara, kes Tallinna loomaaeda 1964. aastal saabusid, olid püütud loodusest. Veel 1988. aastal korraldasid Tallinna ja Moskva loomaaed ühise ekspeditsiooni Franz Josephi maale. Sealt, Graham Belli saarelt toodi loomaaeda kaks jääkarupoega.

Loomade loodusest püüdmine ja nende puuri elama sundimine on kaks asja, mida loomaaedadele ebaeetilises käitumises ette heidetakse. Praegu enam jääkarusid loomaaeda loodusest ei tooda – omavahel vahetatakse juba loomaaedades sündinud loomi.

Teine teema – loomade kehvad elutingimused – oli Tallinna loomaaia valus küsimus mitukümmend aastat. Nüüd, 34 aastat hiljem viimaks valmis saanud polaariumiga, laheneb seegi. Uues puuris on ruumi ujuda ja kivikünka otsa ronides avardub maailmapiltki. Endise direktori Mati Kaalu hinnangul peaks see aitama selle vastu, et jääkarudel klaustrofoobiat ei tekiks.

Kas kunagi võiks loomaaedadest olla võimalust karusid tagasi loodusesse viia, kui karude populatsioon looduses väga kokku kuivab? Ilmselt mitte, arvab Palo, sest mitmendat põlve loomaias elaval loomal ei oleks looduses ellu jäämiseks piisavalt kohastumist. "Ainus võimalus jääkarusid säilitada on nad loomaaeda panna," on polaaruurija kindel, kui mustadele stsenaariumitele mõtleb.

Timo Palo usub, et jääkarude vaatamise kõrval on loomaaia uue polaariumi suurim teene see, et sealsed infotahvlid panevad inimest keskkonnast laiemat pilti nägema. Väga suurel osal meist ei ole kunagi võimalust jääkaru tema loomulikus elupaigas näha või üldse Arktikasse sattuda. Seega võiks jääkaru nägemine loomaaias meenutada, et lisaks neile puuris olevatele isenditele on looduses korralik karukogukond, kel on inimestega võrdsed õigused planeedil olla.

"Loomaaedadel on oma missioon, neil loomadel loomaaedades on oma missioon. Rohkem hoolivust keskkonna vastu, me ei ela siin planeedil üksi," lausus Palo.