Põhjuseid huntide suhtes poolehoidu näidata on mitmeid: kaasaegne hunt (hea termin eksole) ei ole enam arulage murdmismasin, vaid plastiline, keskkonnaga kohanev, sotsiaalne ja tark loom, kes on õppinud elama koos inimesega. Euroopalik lähenemine suurkiskjatesse tähendab seda, et loomi ei eraldata tarade ja aedikutega inimestest, nii nagu seda tehakse Aafrika savannides, vaid kiskjad on osa meie maastikest. Hunt on heaks näiteks selle kohta, et suudab hakkama saada nii Kesk-Euroopa tihedalt linnastunud maastikul kui ka sügaval põlismetsades.

“Ma olen küll geneetik mitte ökoloog, kuid ma ei näe, et Rail Balticu ehitamine võiks huntidele väga suurt mõju avaldada,” on Hindrikson arvamusel, “näiteks Saksamaal on Lääne-Poola huntidest alguse saanud populatsioonid laienemas ja teed ja raudteed ei ole seda protsessi olulisel määral pidurdanud.” Üleüldse on huntidel pärast 2001–2007 aasta arvukuse mõõna, mil Eestis leidus kohati vaid alla saja looma, taas asurkond stabiilne. Euroopas on suurem osa hundipopulatsioone laienemas ja pigem heas seisus.

2015. aasta seisuga elab mandri-Eestis 28 hundipesakonda. Keskkonna toidubaasi, hundi kodupiirkonna suurust ja inimasustuse tihedust arvesse võttes on optimaalne arv 20 pesakonda, mis tähendab, et piirkonnas on hunte piisavalt, et meie loomade geenid saavad rändavate isendite abiga ka kaugemale (nt Saksamaale) levida.

“Euroopa hundipopulatsioonides esinevat geneetilist variatiivsust uurides saime teada, et populatsioonid mõjutavad üksteist kuni 850 kilomeetri raadiusega alal. Ehk siis kui kaks rühma asuvad teineteisest näiteks 1200 kilomeetri kaugusel, siis geneetiline vastasmõju puudub, kuid kui see vahemaa on väiksem kui 850 kilomeetrit, siis toimub geenisiire tänu hundi liikuvusele,” selgitab Hindrikson.

Esimestest hübriididest teatasid jahimehed

Lisaks geenide levimisele selgus doktoritööst ka Euroopa edela- ja kirdeosa suunal valitsev geneetilise mitmekesisuse muutus ehk gradient. Ligi 100 000 aastat tagasi valitsenud viimase jääaja veetsid paljud loomad mägede piirkondades paos ehk refuugiumides. See killustas populatsioonid ja see on suuresti ka põhjus, miks ibeeria ja itaalia huntide geenibaas on mõnevõrra piiratum kui näiteks eesti-läti huntidel, kelle jaoks on oluliseks mitmekesisuse allikaks suurt Venemaad asustav metapopulatsioon. Lõuna-Euroopa huntide geneetilisele isolatsiooni üheks põhjustajaks ja süvendajaks on loomulikult ka inimene, kes 18. ja 19. sajandil populatsioone küttimise läbi oluliselt vähendas.

Eestis olidki just jahimehed need, kellelt laekus esimene info võimalike huntide ja koerte hübriidide kohta, kirjeldab Hindrikson, kuidas hübriidide uurimise teema alguse sai:

“Läänemaal küttisid jahimehed hundid, kes olid ebatüüpiliselt tumeda või kollaka karvastikuga ja kahtlustati, et tegemist on hübriididega. Kui vaadata hundi ja koera hübriidide pilte, siis mõned on ikka väga koera moodi, kuid teised sarnanevad pigem hundiga.”

Praeguseks on jahimeestel kohustus iga lastud hundi puhul teadlastele koeproovid saata ning Tartu ülikooli teadlased analüüsivad regulaarselt populatsiooni hübridiseerumist. Viimastesse uuringutesse on õnnestunud kaasata kogu Baltimaade hundipopulatisooni (sealhulgas ka Poola asurkond) hõlmavad proovid.

Hinnanguline hübriidide osa Euroopa hundipopulatsioonides on 4–11 protsenti. Eestis hübriidid hundipopulatsioonidele ohtu ei kujuta, kuid paljudes riikides on seeläbi oht rikkuda hundi loodusliku valiku teel kujunenud genofond.

“Kui väikesearvulises populatsioonis hübriidide osa liigselt kasvab, siis juhtub see, et koerad toovad sisse hundi jaoks mittekohased geenid ja rikuvad niimoodi kogu populatsiooni,” rõhutab Hindrikson võimalikke ohte. Tõepoolest, koerte geenidega kaasas käivad käitumuslikud tunnused ja kohastumused ei pruugi hundikarjas just eeliseks olla. Erinevused on kasvõi sigimiskäitumises:

Huntidel on aastas üks ‘jooksuaeg’ mille ajal paaritub karja alfa-paar, misjärel kasvatatakse sündinud kutsikad ühiselt üles. Samal ajal kui emastel koertel on kaks jooksuaega aastas ning hulgaliselt erinevaid isaseid partnereid, kes ei huvitu karvavõrdki järglaste heaolust.

Nii võib julgelt väita, et isased koerad on isaste huntidega võrreldes täitsa ‘rongaemad’. Käitumise erinevustest lähtuvalt jäävadki pigem ellu emaste huntide hübriididest järglased, samas kui emane koer-isane hunt kombinatsioon on pigem haruldane.

Kaasaegne teadus ütleb, et hunt on koera esivanem ja geneetiliselt on nad väga lähedased, seega on hundi ja koera hübriidid omakorda sigimisvõimelised ja mingeid geneetilisi ristumisbarjääre ei ole – samuti on võimalik tagasiristamine ja kõik vahepealsed variandid. Võimaluste paljusus teeb loomageneetikute töö keeruliseks ning ilma kaasaegsete molekulaarsete meetoditeta poleks see võimalik.

Huntide geneetika on laboritöö

Tartu ülikooli teadlased uurisid paralleelselt kolme erinevat tüüpi DNA järjestusi: neid mis päranduvad isaliini pidi Y-kromosoomiga, neid mis päranduvad emaliini pidi mitokondriaalse DNA kaudu ning mõlemalt vanemalt pärinevaid mikrosatelliit-lookuseid. Nende kolme kombinatsioonis oli võimalik tuvastada, kas tegemist on hübriidiga ja kes oli looma ema ja isa.

Mikrosatelliit on kiiresti muteeruv lühike korduv DNA lõik, mida kasutatakse põlvnevuse, suguluse ja populatsiooni struktuuri uurimisel.

Doktoritööst tuleb välja praktiline soovitus: vaadata hundipopulatsiooni kui bioloogilist üksust riigipiiride üleselt. “Praegu muutub riigipiiriga tihtipeale ka populatsiooni haldamise korraldus. Ühes riigis on laskmine lubatud, teises mitte; ühes riigis on looma kaitse all, teises mitte. Eestis on hetkel hundipopulatsioonid pigem hästi hallatud.”

Praktiline väljund Eesti inimese jaoks on seotud sellega, kuidas me igapäevaselt oma koeri hoiame. Selleks, et vältida metsikus hundipopulatsioonid hübriidide teket, on vaja piirata hulkuvate koerte hulka metsaaladel või siis rakendada aktiivsemalt selliste koerte steriliseerimist.

Viimane inimese murdmine hundi poolt jääb Eesti aladel pooleteise sajandi tagusesse aega ja kaasajal hunt inimesele ohuks ei ole. Lambaid on võimalik kaitsta elektriaiaga ning valvekoertega. Kohanemisvõimeline hunt on hea näide selle kohta, et inimene ja suurkiskja saavad ühisel maa-alal koos hakkama. “Eurooplane on end palju muutnud, et hundil hästi läheks: alates õigusloomest ja lõpetades üldise suhtumisega. Ja nüüd lähebki järjest paremini,” on Maris Hindrikson positiivne.

 Maris Hindriksoni doktoritöös saadi teada:

• Eestis on hundi ja koera hübriidid

• Eesti ja Läti aladel asuv hundipopulatsioon ei ole geneetiliselt ühtne, vaid jaguneb erinevateks alamrühmadeks

• Hundipopulatsioonid mõjutavad üksteist geneetiliselt kuni 850 kilomeetri kaugusele

Maris Hindrikson kaitseb doktoriväitekirja “Hundi (Canis lupus) populatsioonid Eestis ja Euroopas: geneetiline mitmekesisus, populatsiooni struktuur ja -protsessid ning hübridiseerimine koertega” 16. novembril Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis. Töö juhendaja on juhtivteadur Urmas Saarma, oponent professor Linda Laikre Stockholmi ülikoolist Rootsist.