Tartu Miina Härma gümnaasiumi õpilane Rahel Värton võttis oma töös luubi alla rasvatihased. Ta analüüsis 130 pesakasti andmeid ning otsis seost rajatiste asukoha ja lindude uuesti võrku lendamise vahel. Kuna rasvatihane toimib ornitoloogias hea mudelorganismina, julgevad ornitoloogid nende pealt loetud mustreid laiendada ka teistele värvulistele.

"Lisaks sellele, et me saame ühe põhilise musterliigi kohta rohkem infot, saan ka mina noore õpilasena kogemust, kuidas metoodika töötab," selgitas Värton saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega.". Välitööd pakuvad seega otsest kasu nii akadeemilisele teadusele kui ka haridussüsteemile laiemalt.

Tallinna reaalkooli õpilane Teodor Karu uuris aga hoopis seda, kuidas linde tõhusamalt kätte saada. Ta paigaldas püügivõrkude vahele kõlarid ja mängis kindlate liikide häälitsusi, et meelitada territoriaalsemad sulelised otse lõksu. Kui linde õnnestub edukalt peibutada, säästab see teadlaste väärtuslikku aega. "Seda saab edasi kasutada rõngastusjaamades, kus saab otsustada, millist lindi oleks mõttekas peibutada ja millist mitte," lisas Karu.

Katsetused andsid noorele uurijale selge pildi. "Põhimõtteliselt töötab peibutamine väga hästi osadel lindudel, näiteks pääsukestel ja roolindudel, aga põõsa- ja lehelindudel väga ei tööta," märkis ta.

Uus taktika tõi võttepäeval Vaibla jaama võrku ka täieliku uustulnuka. Peibutusheli meelitas kohale lühijalgse värbrüdi, keda polnud seal varem kordagi rõngastatud.

Taolised edulood viivad noori mõnikord teadusfestivalidel auhinnaliste kohtadeni, ehkki enamik piirdub lihtsalt koolitöö kaitsmisega. Õpilaste teadustööde juhendaja ja Tartu Ülikooli elurikkuse informaatika spetsialisti Kristjan Adojaani sõnul peitub välitööde suurim väärtus aga hoopis teadlaste järelkasvu tagamises. "Vahetu osalemine aitab hoida ja tekitada noortes huvi looduse uurimise vastu ning annab esimese sissejuhatuse päris teaduse tegemisse," kinnitas Adojaan.