Absoluutarvudes pole kasv kuigi suur, sest esemete arv on kasvanud 80 pealt 160 peale. "Ometi on see mõjutanud kvalitatiivselt tugevasti meie pronksiaja käsitlust, kuna muutunud on arusaam, justkui pronksiaega meil õieti ei olnudki. Nii mõnigi prominentne ajaloolane on suhteliselt hiljuti seda välja öelnud," sõnas Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi professor Valter Lang saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega."

"Meil on liikunud pronksi palju rohkem kui seni arvatud, kuigi need arvud jäävad ikka väga kaugele endiselt veel Skandinaaviast, mis oli suur pronksi kultuurikeskus. Me oleme väga jõudsalt järgi jõudmas Lätile ja Soomele," lisas professor.

Esemete hulga kõrval nihutavad uued leiud varasemaks ka kohaliku pronksi valamise ajatelje. Pronksesemeid hakati Eesti pinnal valmistama ilmselt 500–600 aastat varem, kui ajaloolastel oli varasema materjali põhjal põhjust arvata. Arheoloogid saavad nüüd veendunult väita, et näiteks kohalikku õlkkirveste tüüpi hakati siin valama juba umbes aastatel 1400–1300 enne meie aega.

Olulise osa pronksiaegsest materjalist moodustavadki erinevad kirved. Uurijad on leidnud maapõuest nii suuri korralikke töökirveid kui ka väiksemaid ja eriotstarbelisi tööriistu. Esemete kuju ja suurust võrreldes joonistub välja selge arengukaar.

Pronksiaja vanemas järgus valasid meistrid suhteliselt suuri kirveid, kuid perioodi lõpuosas muutusid tööriistade mõõtmed järjest väiksemaks. Lang pakkus sellele proosalise selgituse. "Selle üks põhjus võis olla see, et hoida kokku metalli ja teha olemasolevast metallikogusest rohkem kirveid. See on tendents, mis on omane mitte ainult Eestile, vaid kogu Põhja-Euroopale üldiselt," selgitas professor.

Ühtlasi nähtub uuetest leidudest, et imporditud väärtmetall jagunes Eesti eri piirkondade vahel ebaühtlaselt. Suurem osa esemetest koondub kolmele selgelt eristatavale tuumikalale: neist üks asus Tallinna ümbruses Keilast Kahalani, teine kattis osa Virumaast ning kolmas suur keskus hõlmas Saaremaad ja Muhut. Kõigi kolme näol on tegu mereäärse piirkonnaga. Rannikualad pakkusid elanikele ligipääsu ülemerelistele kontaktidele, mille kaudu kogu vajalik pronks siinsetele aladele jõudis.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Tuuli Kurisoo rõhutas kasvav leiurikkus toob ilmsiks piirkonna laiemad arengud. "Tuhanded leiud aitavad välja selgitada uusi levikumustreid ning saame selgema pildi Eesti ajaloo erinevatest perioodidest," sõnas Kurisoo.

Uued andmed jõuavad teadlasteni tänu hobiotsijate tegevust raamistavatele regulatsioonidele. Metallidetektoriga otsimine on Eestis lubatud juhul, kui huvilisel on läbitud koolitus, olemas luba ja ta järgib seaduses ettenähtud reegleid.

Kurisoo rõhutas, et arheoloogiline teadustöö sõltub otseselt otsijate käitumisest. "Kõige aluseks on aga koostöö ja seaduskuulekas käitumine. Hobiotsijate leidudest on teadusele ainult siis kasu, kui need tulevad koos täpse leiukoha infoga ning leidudest teavitatakse muinsuskaitseametit," sõnas vanemteadur.