Saagi püüdmiseks ta võrku ei kasuta, vaid varitseb oma saaki. Siin sai ta parajasti kärbse kätte. Oma saagi tapab ta mürgise hammustusega ja mõne aja pärast imeb selle tühjaks.

Hiidämblik suudab ka mööda veepinda joosta ja vajadusel ka sukelduda. Veest püüab ta söögiks kalamaime, konnakulleseid ja putukate vastseid.

Hiidämblik on üsna pelglik ja ohtu märgates peitub taimelehtede alla. Kui arvab, et oht on möödas, tuleb sealt ettevaatlikult välja.

Eriti raske on märgata noori hiidämblikke, sest nende roheline värv sulab ümbritseva taimestikuga kokku.

Varasuvel on täiskasvanud hiidämblikel kurameerimisaeg. Kui kokku saab Nõmme-hiidämblikupaar, peab isane tegutsema väga ettevaatlikult, sest paaritumise käigus võib emane isase ära süüa.

Kui hiidämblike kurameerimine on vilja kandnud, siis emane muneb mõnisada muna. Neid kannab ta lõugade vahel võrguniidist kookoni sees umbes kolm nädalat endaga igal pool kaasas.

Koonlane on üks pika koonuga tegelane. Tema on ämblike jaoks üks igavene tüütu putukas. Nimelt toitub ta surnud putukatest ja varastab neid ämblike tagant nende võrkudest.

Koonlane ilmselt ei tea, et ämblikega ei tasu jamada. Kokkupuude selle ämblikuga jääb talle viimaseks. See ämblik nalja ei mõista ja koonlasest saab tema õhtusöök.

See, et hiidämblik saagipüüdmiseks võrku ei kasuta, ei tähenda, et ta seda valmistada ei oskaks. Kui munakookonis olevad ämblikulapsed valmistuvad koorumiseks, siis emaämblik ehtitab neile võrguniidist pesa ja valvab neid seni, kuni nad on piisavalt suured, et ise eluga hakkama saada.

Enamuse ajast püsivad nad puntras koos, aga kui neid häirida, siis jooksevad nad laiali, et keegi neid kõiki korraga kätte ei saaks.