Kuigi andmetel põhinevad arvukushinnangud näitavad, et kormorani (Phalacrocorax carbo) mõju kalastikule on suhteliselt väike, väidetakse samas, et lind vähendab kaluri saaki. Mõned uuringud kinnitavad, et kormoran sunnib kalurit senisest rohkem pingutama, näiteks püüdma rannast kaugemalt ja kontrollima püügivahendeid sagedamini, mis omakorda vähendab püügi kasumlikkust, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatleja ajaveebis.

Viimase paarikümne aastaga on Soome ranniku kormoranipesade arv kasvanud paarisajalt ligikaudu 28 000-ni. Kormorani vastuolulisusest ajendatuna filmisid Soome teadlased kahel aastal rannikul olevaid kalamõrdu, et selgitada linnu mõju mõrrapüügile.

Selgus, et kormoranid veetsid mõrra juures keskmiselt 6,3 tundi ööpäevas, enim oli korraga mõrra juures 13 kormorani. Lindude hulk sõltus 15 kilomeetri raadiuses olevatest kormoranikolooniatest – mida rohkem neid lähemal oli, seda rohkem sattus linde ka mõrra juurde.

Reeglina sukeldus kormoran külastuse jooksul mitu korda: kui lind tabas suure kala, lahkus ta peagi, väikese saagi puhul sukeldus ta aga mitu korda. Ühe retke jooksul püüdis kormoran kuni seitse kala, kuid vaid iga kahekümnes sukeldumine oli edukas.

Edukuse määr sõltus ka mõrra tüübist ja kalarohkusest selles. Pealt avatud mõrras, mis paiknes parema nähtavusega madalas vees, tabas kormoran ligikaudu poole minuti jooksul kala igal kolmandal sukeldusel. Teisisõnu oli püügiedukus sel juhul 30 protsenti. Kaetud mõrras või sügavamas vees langes tõhusus vaid 1,5 protsendini – neist mõrdadest on kala keerulisem kätte saada, mistõttu leitakse neist ajuti ka uppunud linde.

Mõnikord sukeldus lind mõrda ka siis, kui see oli äsja tühjendatud. Näiteks kolm tundi enne mõrra tühjendamist registreeriti 234 sukeldumist, mille käigus püüti 44 kala. Samas pärast tühjendamist saadi 172 sukeldumise kohta vaid üks kala.

Keskmiselt sukeldusid linnud mõrda 222 korda päevas, kuid see sõltus mõrrast. Avatud mõrras oli sukeldumiste hulk päeva kohta kõrgem: ligikaudu 550 korda ehk 98 protsenti kõigist sukeldumistest. Vees sügavamal olevasse ja kaetud mõrda sukelduti aga keskmiselt viis korda päevas.

Soome kalurite püügiandmetele tuginedes on saagi hulgas lindude vigastatud kalu 0,5 protsenti, mõnes püügikohas aga kuni 30 protsenti. Vigastatud kalu leiti ka mõrdadest: ühel aastal viskasid kalurid vigastuste tõttu ära keskmiselt 4,7 protsenti saagist, teisel 0,4 protsenti ehk keskmiselt 1,2 kilogrammi ühe mõrratäie kohta.

Teadlased järeldasid, et kormorani otsene kahju mõrrapüügile ei sõltu otseselt lindude arvukusest. Salvestusest saadi kinnitust, et kormoraniparved sukeldusid sageli ka mõrrast väljapoole. See viitab, et hoolimata näilisest rüüstest võib linnu tegelik mõju kaluri saagile olla väike või mõõdukas. Otsese kahju vältimiseks soovitavad teadlased võimalusel loobuda pealt avatud mõrrast, eriti kormorani kolooniate läheduses, kus rüüsteoht on suurem.

Autorid soovitavad kalurile kahju hüvitamisel arvestada lähima koloonia suurust ja kaugust, sest sellest sõltub kahju. Kuna aga rüüste sõltub suurel määral mõrra tüübist, tuleb tõenäoliselt arvestada ka teisi mõjureid, mille kohta teadmisi on napilt. Just seetõttu peab kahjude ennetamine ja korvamine tuginema teaduslikult kogutud andmetele, mitte arvamusele või juttudele – usaldusväärsete otsuste tegemiseks ei piisa, kui registreerida vaid kormorani olemasolu või puudumine.

Kirjeldatud uuring ei võimalda hinnata teisi mõjusid ja teeb järeldusi vaid otsese rüüste kohta. Samuti on oluline silmas pidada, et kuna eesmärk oli hinnata mõju just töönduspüügile, jälgiti kormoranide kohalolekut vaid püügihooajal. Siiski kinnitab kogutud andmestik, et kormorani mõju kalasaagile sõltub ajast ja kohast, kuid ei pruugi olla nii märkimisväärne, nagu sellest meedias ja poliitilistes aruteludes kiputakse rääkima.

Teadustöö ilmus ajakirjas Fisheries Research.