Prügi hulk aina kasvab ja suur osa sellest jõuab ühel või teisel moel merre. Teada on, et aastas jõuab ookeani 14 miljonit tonni plasti, millest enamik pärineb maismaalt. Inimese tegutsemisest merel jääb aga vette kalapüügivarustusest, vesiviljelusest, laevandusest, veeturismist ja virgestusest pärinev prügi, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Mereprügist on mõjutatud rohkem kui 1400 liiki: kilpkonnad, vaalad, hülged, merelinnud, kalad ja selgrootud. Nad kas takerduvad prügisse, neelavad seda või saavad tunda prügist erituvate kemikaalide mõju.

Üle poole ehk 55 protsenti plasti mõju uuringutest on leidnud plasti linnu seedesüsteemist – lind neelab prügi, pidades vees ulpivat plasti ekslikult toiduks. Pesa kaunistamiseks kui ka ehitamisel kasutavad mereprügi suulad, kormoranid, tiirud ja kajakad, kuid pessa võib prügi sattuda ka toodud toidu väljaoksendamisel.

Soome lahel Kotka lähistelt laidudelt kormoranipesade koostist uurides leiti üks kalavõrku mässunud hukkunud pesapoeg. See juhtum näitab, et pesas olevasse prügisse võib lind ka takerduda ja surra.

Kormoran ehitab pesa ümbruskonnas leiduvast, kasutades oksi ja mereheidet ning vooderduseks pehmemat materjali. Just nimetatud Kotka laidude uuringust nähtus, et üle poolte ehk 58 protsenti pesadest sisaldas prügi. Sellest omakorda 95 protsenti oli plastprügi.

Kuna pesi uuriti pärast pesitsushooaja lõppu, on võimalik, et hooajal on pesades prügi rohkem. Kui lindu, kes pesa eest hoolt kannab, enam ei ole, lendab see tuulega minema.

Selgus ka, et koloonia keskel olevates pesades oli prügi rohkem kui koloonia serva pesades. Põhjus võib olla selles, et koloonia keskel asuvaid suuremaid pesasid asustavad kõrgema staatusega või vanemad linnud. See omakorda kinnitab tähelepanekut, mille järgi kalduvad mitmete linnuliikide puhul vanemad isendid prügi sagedamini kasutama.

Pesades leidus kõige rohkem looduslikele materjalidele sarnanevat n-ö kiulist plasti: erinevaid nööre, liine ja kalavõrgu tükke. Seejärel leidus seal n-ö lapik- või lehtplasti, näiteks kiletükke. Üle poole plastist oli läbipaistev või valget värvi. Värvieelistust kormoranil ei ole – eri värvi plasti osakaal oli sama nii pesas kui ka laiul keskmiselt.

Enamik plastist pärines inimese tarbitavast, näiteks puuvilja ühekordseks pakendamiseks kasutatavad kilekotiribad. Teisel kohal oli kalandusest pärinev prügi, millest 61 protsenti moodustasid erinevad nöörid ning 30 protsenti võrk ja liinid.

Prügi sisaldavate pesade hulk sõltus laiu asukohast. Põhjapanevaid järeldusi ei saa teha, sest uuriti vaid nelja laiu pesi. Sellegipoolest oli Helsingi piirkonnas, kus inimese ökoloogiline jalajälg on suurem, pesades rohkem prügi kui Porvoo lähistel.

Tulemused viitavad, et kogu Soome lahes ulpivast prügist ülevaate saamiseks kormoranipesa ei sobi, sest lind on valiv. Siiski võib pesa uurimine anda esmase ülevaate mere prügireostusest, eriti kui seda kombineerida teiste merereostuse jälgimise meetoditega.

Uuring ilmus ajakirjas Marine Pollution Bulletin.