Soodsates oludes kasvab liigi arvukus kiiresti seni, kuni tuleb ette ökoloogiline piirang. Selleks võib olla elupaiga- või toidupuudus, haigus, reostus, aga ka inimtegevuse põhjustatud kiire keskkonnamuutus, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Liigi arvukuse tõusu võib pärssida ka kiskja, kellele on uus suures koloonias pesitsev merelind kerge saak. Nii on näiteks Vaikse ookeani rannikul elav ulgukormoran (Phalacrocorax pelagicus) asunud valgepea-merikotka (Haliaeetus leucocephalus) kartuses pesitsema koobastes ja sildade all.

Saartel pesitsevate lindude, nende munade ja poegade kiskluse näide on kasside, rebaste, kährikute või rottide ohvriks langemine, mis sunnib neid otsima uut pesitsuspaika. Vahel võib laastamistöö olla nii suur, et pääsenud pesade omanikud hülgavad koloonia. Puule ehitatud pesa on kaitstud küll neljajalgse kiskja eest, kuid tiivulise eest pääsu ei ole.

Norra rannikukaljudel pesitsev suula (Morus bassanus) ja kaljukajakas (Rissa tridactyla) elavad paigas, kus merikotka (Haliaeetus albicilla) kisklusoht on väiksem; mitmed varasemad kolooniad on nad kotka tõttu hüljanud. Soomes ja Taanis ründavad merikotkad pesitsevaid hahku (Somateria mollissima) ning teada on, et Soomes on nendes piirkondades haha arvukus vähenenud. Rootsist ja Põhja-Ameerikast on teada, et merikotka ja valgesaba-merikotka kiskluse tõttu on täielikult luhtunud räusktiirude (Hydroprogne caspia) pesitsus – söödi ära noorlinnud või jaole saanud kajakad rüüstasid pärast kotka häiringut pesa.

Hiljutine ülevaade merikotka ja kormorani suhtest Läänemerel viitab, et liikide toitumisalad kattuvad: mõlemad püüavad kala, merikotkas jahib ka veelinde ning külastab kormoranide kolooniaid. Sestap mõjutab merikotkas ka kormorani elu.

Merikotkas oli 20. sajandi alguses mitmest Läänemere riigist vaenamise ehk mürgitamise tõttu peaaegu kadunud. Asurkonna taastumine algas 1980ndatel ning 1990ndatel pesitses Läänemere ümbruses 670 paari ja 2012. aastal juba 3000 paari merikotkaid. Liigi arvukuse kasv on jätkunud ning seda võib pidada tänapäevase looduskaitse edulooks.

Merikotka rüüsteretked põhjustavad kolooniate hülgamist ja mujale kolimist. Samas ei ole merikotka ja kormorani suhe kõikjal selline nagu eeldab toiduahel. Kohati näivad nad sõbralikult läbi saavat, on ka teada, et merikotkaga sama puu otsas on olnud kormoranipesad, mida kotkas ei kimbuta.

Merikotkaste rüüsted algasid praeguse sajandi alguses Saksamaal ja Rootsis. Praegu rüüstavad Rootsis nad ligikaudu pooli ehk 56 protsenti kormoranikolooniatest ning mitmes koloonias on nähtud samaaegselt poegi ja vanalinde püüdmas nelja kuni kuute merikotkast.

Turu saarestikus Soomes on teada juhused, kus samaaegselt tegutsesid koloonias 11–18 merikotkast ning rüüsteretked on aina sagenenud. Taanis külastavad merikotkad kormorane regulaarselt. Eesti andmed näitavad, et mida rohkem on kümne kilomeetri raadiuses merikotka pesi, seda vähem on seal kormoranikolooniaid.

Merikotkaste mõju kormoranidele varieerub. On teada juhused, kus kotkas käib regulaarselt koloonias puhkamas, pööramata kormoranile tähelepanu. Teisalt on ka näiteid, kus merikotkas rüüstab pesa pesa järel. Munade söömine ei ole merikotkaste seas kuigi levinud, küll aga murtakse poegi – kõige sagedamini keskmises vanuses või peagi lennuvõimestuvaid poegi. Vanalinde rünnatakse harva.

Palju sagedamini rüüstab merikotkas maapinnal olevat pesa. Rootsist on teada juhus, kus ühel päeval tegutses koloonias 31 merikotkast – kõik maapinnal olevad pesad rüüstati, kuid puudel olevaid mitte. Järgmisel päeval naasid 10–15 merikotkast ning ründasid puudel olevaid pesi, kus oli kokku ligikaudu 350 kolme kuni viie nädalast poega. Kotkal on puuvõras olevale pesale keeruline maanduda, kuid nende lennud puude vahel hirmutasid poegi, kes hüppasid pesadest alla ning püüti maapinnal kinni. Sama kordus ka järgmisel aastal. Ühes koloonias hüljati poegadega pesad, kui noor merikotkas külastas kolooniat kolmel järjestikusel päeval. Siiski on täheldatud ka pesa ja poegade kaitsmist.

Vanalindude lahkudes saavad võimaluse kajakad ja vareslased. Taanist on teada, et merikotka tuules rüüstasid kajakad, peamiselt hõbekajakas (Larus argentatus), 1500 pesast täielikult üle 1400 pesa. Soomes on merikotka väisatavates kolooniates kahanenud kormorani kurna suurus. Saksamaal sirgus 2012. aastal merikotkaste külastatud Wallnau koloonias pesas tavapärase kahe kuni nelja poja asemel keskmiselt vaid 0,3 ja järgneval aastal 0,5 poega.

Aastate jooksul on suurenenud puudel pesitsevate kormoranide hulk ning on tekkinud ülisuured kolooniad. Üle 500 paariga kolooniate arv hakkas jõudsalt kasvama aastast 2010, mil sagenesid ka merikotkaste vaatlused kolooniates. Rootsis Stockholmi regioonis hüljati lühikese ajaga mitu kolooniat, sest neid väisasid regulaarselt merikotkad. See viitab, et kormoran võib kiskluse vältimiseks koonduda, sest varem, mil merikotkaid oli vähem, olid ka kolooniad väiksemad.

Merikotkas näppab kormoranilt ka kala – see on üsna uus komme. Kui vanalind naaseb kolooniasse toitumislennult, ründab kotkas lindu, kes oksendab hirmust kala välja. Nii saab merikotkas saagi.

Ülevaate autorid arvavad, et merikotka arvukuse tõustes muutub kormoran merikotkale aina olulisemaks toiduallikaks. Isegi kui otsene mõju kolooniate häirimisel on väike, võib rüüstega kaasnev mõju viia koloonia hülgamiseni. Senised andmed viitavad, et edasine merikotka arvukuse tõus hakkab kormorani pesitsusvõimalusi piirama ning mõnes Läänemere piirkonnas nad juba ohjavad pesitsevaid kormorane.

Uurimus avaldati ajakirjas Ardea.