Ränk sadu või külm võivad asurkonna arvukust või levilat muuta – mõned isendid rändavad soodsamatesse kohtadesse, teised trotsivad ilma ja hukkuvad. Sellise suremuse evolutsioonilist mõju ei ole kerge uurida, eriti vabas looduses, kus teadlane ei saa linnule öelda, kus ta andmete kogumiseks olema peab, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Samuti ei saa tellida ilma, vaid loota, et äärmusliku ilma saabudes on asurkonnast analüüsimiseks vajalik andmestik olemas. Paraku on ilma ja arvukuse andmed haruldased, eeldades pikaajalist, sageli aastakümnete pikkust andmekorjet.

Šotimaa idarannikul asuva May saare karikormorani (Phalacrocorax aristotelis) üheksa aasta jooksul kogutud andmestikku analüüsides said teadlased selgust, kuidas mõjutab lindude ellujäämust äärmuslik talveilm.

Saart tabas uuringu jooksul neli tormi, milles hukkusid karikormoranid ja paljud teised merelinnud. Nendest kaks olid tõsised talvetormid, mis vähendasid eriti paigalejäänuil ellujäämust.

Evolutsioonibioloogias nimetatakse olusid või sündmusi, mis tingivad isendite erineva ellujäämise, valikusurveks. Kui rändse isendi tõenäosus ellu jääda on oluliselt kõrgem kui paiksel, soosib valik rändsust – rändav lind saab tõenäoliselt rohkem järglasi. Paikne lind võib aga äärmuslikes oludes kannatada, halvemal juhul hukkuda.

Just seetõttu peaks vähemalt lühiajaliselt asurkonnas kasvama rändsete isendite hulk. Ligikaudu pooled tuultele avatud May saare karikormoranidest on paiksed, teised rändavad saarelt ära, kuid jäävad siiski Šotimaa idarannikule.

Saarel sirgunud pojad said jalga värvirõngad. Kuna karikormoranid kuivatavad vees märgunud sulestikku kaldal, on märgistatud linde suhteliselt kerge vaadelda. Lisaks ei lähe nad saarelt mujale pesitsema – need nimetatud tingimused võimaldavad hinnata lindude ellujäämust. Kui lind saarele pesitsema ei naase, on ta tõenäoliselt hukkunud: torm, külm ilm ja vihm pärsivad toitumist, kuivamist ning kehatemperatuuri säilitamist.

Uuringust selgus, et üldine karikormoranide ellujäämus oli kõrge ning erinevused paiksete ja rändsete vahel väikesed – see justkui valikusurvele ei viita. Siiski oli neljal äärmusliku ilmaga perioodil rändsete lindude ellujäämus kõrgem, kahel korral aga madalam kui paiksetel.

Kaks talvist tormi mõjusid paigalejäänuile eriti tõsiselt, sest rändele läinute ellujäämus oli tormi järel ligikaudu 30 protsenti kõrgem. Bioloogiliselt võib juba viieprotsendist ellujäämuse erinevust vaadeldavate rühmade vahel pidada märkimisväärseks. Seega, äärmuslik ilm ja sellega kaasnev suremus võib oluliselt kujundada otsustamist rändele asumise ja paigale jäämise vahel.

Selgus veel, et tormis oli emaste ellujäämus oluliselt madalam kui isastel – tõenäoliselt tingib selle emaste väiksem kasv, mille tõttu mõjub neile karm ilm kiiremini. Kogu aasta vaates aga emaste-isaste ellujäämuses erinevust ei täheldatud, vähemalt mitte sellist, mida võiks pidada oluliseks. Karikormorani näitel võib öelda, et aina sagedamini karmi ilma meelevalda jäävale asurkonnale on ränne evolutsiooniline päästerõngas.

Teatud määral saab uuringu tulemusi üldistada Eestis elavale kormoranile (Phalcrocorax carbo). Läänemereski kahaneb kormorani arvukus karmide oludega talve järel – viimatine oli üle kümne aasta tagasi – märkimisväärselt, kuna külmunud merest ei saa kormoran kala püüda. Seda aga, et soe talv ja piisav toiduvaru Läänemere kormoranide rännukihku kahandavad, kinnitavad ka vaatlused – üha rohkem kormorane jääb Eestisse üle talve.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Animal Ecology.