Me kõik teame Eno Raua Naksitrallide raamatust, et lind tegi Sammalhabeme habemesse pesa. Kui kaua Sammelhabe pidi lamama, et lind oleks jõudnud oma pojad välja haududa?

Kuna tõenäoliselt oli tegemist selliste pesahoidjate poegadega, siis koorumisest ei piisa. Seda tüüpi linnud vajavad veel pesas ka päris kaua vanemate kohalolu ja hoolt. Nii et kuu, kaks oleks tal tulnud seal lesida. Lihtsam on pesahülgajate lindudega, näiteks merelinnud, nende pojad jooksevad pärast koorumist paari päeva pärast juba minema pesast.

Kas tänavu kevadel linde jälgides oled sa märganud mingeid ohumärke?

Kui oled mingi keskkonna, elupaigaga rohkem kursis, siis sa näed muutusi ja uusi ohte. Näiteks Matsalus merelindude pesitsuskoloonias on näha, et järjest rohkem asustustihedus kasvab, lindudel läheb kitsamaks, neil tekib omavahel rohkem konflikte lihtsalt sellepärast, et looduslikke elupaiku ja sigimiseks sobivaid paiku jääb järjest vähemaks.

Kas linnud saabuvad õigel ajal?

Neil läheb sellega järjest raskemaks. See on väga peen kunst täpselt välja arvutada, millal sealt lõunamaalt tulema hakata. Need signaalid on ju paika pandud väga pika-pika aja tagant, üle paljude põlvkondade on täpselt välja arvutatud, millal on paras aeg tulla. Praegu on aga ilmad väga muutlikud. Lisaks sellele, et kevad tuleb varem, võib ta jälle ära kaduda.  Kliimateadlased on selgitanud, et need võnkumised on läinud suuremaks ja selle tõttu on lindudel päris raske.

Teine asi, mille peavad linnud klappima saama, on see, et nende pojad kooruksid sel ajal, kui parajasti on palju putukaid saadaval. Nad peavad seda kõike väga täpselt ajastama ja kui see keskkond nii kiiresti muutub on nii ettearvamatu, siis ma ei kujuta küll ette, kuidas nad selle arvutusülesandega väga hästi hakkama saavad. Tegelikult me näeme ka, et lindude arvukus, just eelkõige metsa- ja põllulindude, aga ka merelindude oma, on languses.

Kas linnud tänavu natukene oma rehkendusega alt ei läinud, sest kui nad juba kord on tulnud, ega nad siis tagasi ei lähe enam, kuigi on jahe?

Ja läksidki alt! Osad liigid pole veel kohale jõudnudki.  Must-toonekurgesid on vähe, randtiirud ei ole kohale jõudnud. Ränne ise on juba väga pikk ja ohtlik teekond, neil võivad olla suured tormid tee peal. Ma arvan, et see on hästi oluline, et oleksime teadlikud, kuidas lindudel ei ole lihtne. Kõik, mis me saame omalt poolt teha, et nende elu paremaks teha, siis me peaksime seda proovima.

Kui linnud teevad pesa jalgrattakorvi või grilli või sokkide peale, siis mida see näitab?

Minu jaoks on kolm erinevat selgitust. Esimene selgitus on, et häid elupaiku, häid kohti, kuhu pesasid teha, ei ole enam väga laialt käes. Tihtipeale võib eriti kitsas olla linnatingimustes, kus looduslikku keskkonda, pinda, kuhu oma pesa teha, ei olegi eriti saada.  

Teine põhjus võib olla see, et nad lihtsalt on leidlikud, kohanemisvõimelised ja proovivad, et äkki on turvaline koht. Nad on võimelised võtma keskkonnamuutusi vastu ja neid kavalalt ära kasutama. Eriti mõned õppimisvõimelisemad liigid, nemad tunnevad ennast linnakeskkonnas kõige paremini.

Kolmas võimalus on, et osa linde on noored ja lollid, teevad rumalusi, eksivad ja võib-olla neil ei õnnestu sel aastal see pesitsemine. Järgmisel aastal on targemad.

Ma just hiljuti olin Matsalus kalakajakate pesitsuskoloonias. Nägin olukordi, mida väga hästi ei oskagi terve mõistusega seletada. Näiteks istus üks kalakajakas ennastunustavalt merikajaka pesal, aga merikajakamunad on kaks korda suuremad kui kalakajakamunad. Merikajakat ennast ümbruses ei olnud, aga miks see kalakajakas neid mune haudus, ei tea. Samamoodi nägin ühte luigepesa, kus oli lisaks kuuele luigemunale ka üks hanemuna sees.

Lindude maailmas toimub nii palju katsetamist, õppimist, loovust ja nutikust. Me võib-olla natuke alahindame linde selle koha pealt. Miks nad ei võiks võiks olla sama leidlikud ja loovad kui meie?

Kas see tähendab seda, et neil on uued oskused, nad ehitavad pesi mingitest uutest materjalidest või pesad on sootuks teistsugused?

Linnud on võimelised inimese loodud materjale väga hästi ära kasutama. Nad on võimelised kasutama nööri, sulgi ja villa, et oma pesa vooderdada, mõnusamaks teha. Samuti on kirjeldatud, kuidas linnud on toonud suitsukonisid pesasse, et sellega parasiite mürgitada. Mis see linnupoegade tervisele teeb, see on muidugi omaette küsimus. Mõned linnud avaldavad ju kaaslastele muljet sellega, et nad toovad neile mingeid huvitavaid põnevaid kingitusi, mingeid värvilisi asju ja nad võivad tuua mõne inimese loodud objekti, meie silmis prügi.

Nad teevad pesa inimestele nii lähedale, miks nad inimesi ei karda? Kui pesa on jõulupärja peal, siis inimesed käivad sellest ju kogu aeg mööda.

Nad on õppimisvõimelised. Kui nende kogemus ütleb, et see inimene talle midagi ei tee, siis neil ei ole ju põhjustada karta. Samamoodi kui meie veedame terve kevadhooaja kalakajakate pesitsuskoloonias, siis need linnud harjuvad meiega kiiresti ära ja nad ei pelga meid enam.

Kuidas inimene peaks pesa leides käituma või kuidas ta käituda kindlasti ei tohi?

Kõige parem oleks, kui ta jõuaks poegade koorumise ära oodata. Kui vähegi on võimalust anda neile see aeg ja ruum, siis võiks seda teha. Kui seda võimalust ei ole, siis ei ole midagi parata, siis on võimalik seda pesa vähehaaval nihutada, võib-olla kasvõi natukene iga päev, kuni lõpuks pesa kuskile paremini kasutatavale pinnale jõuab. See on võimalik ja linnud ei pruugi sellepärast pesast loobuda.

Kui ei ole võimalik midagi teha, siis lõpuks ei saa ka hulluks minna. Kui ikkagi autoga on vaja sõita ja autoratta peale on pesa tehtud, pole midagi parata, see pesa tuleb sealt ära võtta.

Mida kindlasti saab teha iga inimene, kes näiteks linnas elab, jätke lindude pesitsusperioodiks kassid tuppa. Linnupoegadele on kassid linnas kõige suurem oht. See on väike asi, mida igaüks saab teha. See ei tähenda, et nad mingil muul ajal õues ei saaks käia.

Sa oled kirjutanud, et kassid hävitavad aastas ligi miljon lindu. See on kolossaalne number. Kas kassid on hullemad kui muud ohud looduses?

Kõige suurem oht on ikkagi elupaikade kadu, aga kassid on märkimisväärse käpajäljega linnupoegade arvukuse vähendamisel. See on asi, mida võiks teadvustada.

Kes sinu lemmik linnalind on?

Võib-olla musträstas, sest ta on nii leidlik ja kaval. Just täna hommikul lugesin Facebookis kellegi postitust, kuidas musträstad olid õppinud jäljendama Bolti tõukeratta pikali kukkumise hädakisa. Nad põhimõtteliselt panid selle oma laulu sisse ja hüüdsid seda Bolti tõukeratta jäält. Nad on vahvad tegelased, aga muidugi ka hakid on olnud mu suured lemmikud. Tartus on ju nad peaaegu sümbollinnud.

Kas nad ei ole halva õnnetoojad?

Mina lugesin lapsena Konrad Lorenzi "Kuningas Saalomoni sõrmust". Tema on üks loomade käitumise korüfee, kes pidas kodus ühte poolkodustatud hakikolooniat. Ta kirjeldas täpselt, millised need suhted seal koloonia sees on, kuidas nad abielluvad terveks eluks, kui nutikad nad on. Pärast seda ma ei ole kunagi osanud hakke teistsuguse pilguga vaadata.

Kas linnud linnas võivad inimestele ohtlikuks saada?

Mõnikord nad võivad nokaga vastu pead lüüa, aga seda väga sageli ei juhtu. Minul on seda juhtunud, et kui ma olen kajakate koloonias ja proovin linnupoega rõngastada, siis võib ema tulla ja mulle nokaga pähe lüüa. Tal on selleks aga täiesti õigus, sest mina tulin tema pesa juurde. See ei ole nii väga valus. Rohkem häirib see, kui sulle mitu korda päevas nokaga pähe lüüakse, aga meil on seal omad nipid. Näiteks kui sa lehvitad käega pea kohal, siis nad ei tule.

Kas linn on linnu jaoks sobilik elupaik?

Ma olen selle peale palju mõelnud. Olen ka teaduskirjandust lugenud selle kohta, et kas need linna elupaigad on ikkagi õiged kohad, kuhu metsikut loodust – võib-olla me teeme neile hoopis karuteene ja see on nende jaoks hoopis lõks.

Selle kohta on tehtud suuri teadusuuringuid väga paljudest erinevatest linnadest üle maa. Need näitavad, et enamasti on linnaelupaigad loomadele pigem pelgupaigaks, sest ka väljaspool linna ei ole ju tegelikult maastik inimmõjudest vaba. Meil on seal intensiivselt majandatud põllud, maanteed ja tööstusmaastik.

Selle suure uuringu järeldus oli, et linnad on tegelikult paljudele looduslikele liikidele pelgupaigaks. Võib-olla üks hea näide siia on, et kui me taastasime Tartus Supilinna tiigi eelmisel sügisel, siis mullu oli seal kümme sigivat konna, tänavu samal ajal oli juba üle 400. See tähendab, et kohe kui looduslikule liigile elupaik või võimalus tekib, siis nad tänulikult võtavad selle kasutusele.

Ma tean, et sa oled selle poolt ka, et muru ei peaks nii palju niitma. Seda kuuldes tekib aga paljudel kohe mure, et siis on ju suur puugioht.

Inimestel on loomulikud hirmud, mis on seotud natuke metsikuma loodusega. Uuringutega on aga tõestatud, kui palju kasu loodusrikas keskkond toob. See jahutab linna, aitab üleujutusi vältida ja puhastab linna õhku. Samas me peame kuskilt need elupaigad nendele liikidele leidma, kelle elupaigad me ise oleme  hävitanud.

Puukide kohta teaduskirjanduses ühest selget vastust ei ole, kas vähem niitmine suurendab puukide ja puukide poolt kandvate haiguste arvu või mitte.  Ma tean, et Tervise Arengu Instituut viis eelmine aasta ühe suure uuringu läbi. Nad valisid suhteliselt juhuslikult rohealasid, näiteks Tartus valiti välja Sanatooriumi park ja Kuressaares kindluse ümbruse ala.

Leiti, et Sanatooriumi pargis, mis on hästi lopsakas, varjuline, suurte puudega ja rohelust täis ning kus inimesi liigub vähe, on rohkem puuke kui Kuressaare kindluse ümber, mis on täiesti ilma varjuta madalaks niidetud ala. Kui te olete aga olnud Kuressaare linnuse ümber, siis see on kuuma päikse ajal täiesti võimatu koht, kus viibida.

Nüüd ongi küsimus, mis meie eesmärk on. Kas luua rohealad, kus ei ole ühtegi puuki, aga inimene ei suuda olla suvel või me tahame luua selliseid varjulisi rohealasid, kus inimestele on endiselt jäetud rajad ja madalaks niidetud piknikuplatsid, kus on varjuline, ning mis on liigirikas. Mul on tunne, et kui sa oled teadlik puugiohust, oled puukide vastu vaktsineeritud ja ise sinna pikka heina sisse ennast rullima ei lähe, siis need kasud, mis me sellest mitmekesisest rohealast saame, kaaluvad need kahjud üle.

Kas linnaloodusega saab ka liiale minna?

Ma ei ole praegu veel näinud, et kuskil oleks sellega liiale mindud. Küll on tehtud mõnes kohas valesti, näiteks jäetud lihtsalt hooldamata ja arvatud, et nüüd on meil elurikkus. Tegelikult se nii ei ole. Niit ju iseenesest juba tähendab seda, et seda kohta niidetakse. Ajalooliselt kõige liigirikkamad on ju poollooduslikud alad, need, kus inimene ja loodustegutsevad käsikäes. Koha hooletusse jätmine ei ole kõige kiirem viis saada liigirikas ala.

Liiale mineku koha pealt, mul on tunne, et sel hetkel, kui sul on tekkinud isetoimiv terviklik ökosüsteem, see asi ei lähe enam liiale. Liiale lähevad sellised ökosüsteemid, kus sul on midagi juba katki. Sellepärast on meil linnas mõnikord hästi palju ühte liiki linde. Meil on hästi palju hakke, tuvisid, kajakaid, sest ökosüsteem on katki. Kui ta oleks terve, siis oleks meil seal palju rohkem erinevaid liike. Ükski liik üksinda ei pääseks võimutsema ega ka nende kantavad haigused.

Kas kusagil Eestis see nii ka toimib?

Neid ilusaid kohti tekib siia-sinna järjest juurde. Tartus on juba hästi vahva koht linnasalu, mis on nüüd juba neli aastat tagasi jäetud täiesti hooldusest välja pargiala päris kesklinnas, ülikooli Delta hoone vastas teisel pool jõge.

Seal ongi võetud eesmärgiks park muuta salumetsaks, see on jäetud niitmata, sealt ei koristada lehti ega oksi, välja arvatud teede pealt, sinna on toodud juurde sõnajalgu, pihlakaid, on jäetud lamapuitu maha. Sinna tuli juba teisel aastal pesitsema ööbik, keda enne Tartu kesklinnas polnud ammu nähtud.  Seal on kindlasti veel väga palju paranemisruumi, aga on näha, et läheb põnevaks ja ägedaks.

Inimesed käivad seal ja ei kurda, et on nagu pisut kole?

Ei kurda. Pigem nad otsivad seda kohta kõige kuumematel suvepäevadel. Me mullu nägime väga hästi ära, et need tavapäraselt hooldatud pargid kuivasid väga kiiresti läbi ja läksid ebameeldivaks kohaks inimestele. Nad otsisid siis just neid jahedaid salumetsakohti linnas.

Sa oled öelnud, et loodus on kriisiolukorras, me oleme kuuenda väljasuremise laine lävel ja selle põhjus on inimtegevus. Kas sa jääd endiselt selle tsitaadi juurde?

See pole nüüd otseselt minu tsitaat, seda on võimalik lugeda ükskõik millisest teadusartiklist, mis käsitleb ökoloogiat või liikide väljasuremist. Bioloogias on see juba täiesti tavateadmine.

Kui me vaatame imetajate biomassi, siis praeguseks moodustavad 60 protsenti sellest kariloomad, 36 protsenti inimesed ja neli protsenti metsikud imetajad ehk kõik hundid, karud ja elevandid on neli protsenti imetajate biomassist. Kõigist maailmalindude biomassist on 70 protsenti kanad.

Kui meile tundub, et kormorane, kajakaid või hanesid on jube palju, siis tegelikult on kogu see metsik loodus nii väikeseks kokku kuivanud, ära kadunud. Kui teadlik olla, siis seal ei ole nagu mõtlemiskohta, mida ma peaksin tegema või mida me peaksime väärtustama.