2. hoiatus inimkonnale: loodus kukub kokku, inimesel pole enam pikka pidu ({{commentsTotal}})

Foto: Postimees/Scanpix

1992. aastal tegi 1700 teadlast üle maailma, sh pea kõik elus olevatest Nobeli preemia laureaatidest, ühisavalduse, mida nimetasid „Maailma teadlaste hoiatuseks inimkonnale“. Sel nädalal avaldasid teadlased toonase hoiatuse järje ehk 2. hoiatuse inimkonnale, ainult et sel korral on allakirjutanuid 15 364, nende hulgas ka 20 Eesti teadlast.

ERR Novaator palus allakirjutanutel selgitada, milles ühisavaldus seisneb ning kuidas meie teadlaste igapäevategevus aitab kaasa hoiatuses toodud ettepanekute elluviimisele. Esmalt aga ülevaade, mille eest teadlased hoiatavad.

Jätkuks 1992. aasta manifestile (nagu teadlased seda nimetavad), võtsid teadlased ette aegridade andmed ning nende pealt tõdetakse värskes artiklis, et:

  • kliimasoojenemine jätkub,
  • magevett jääb inimese kohta järjest vähemaks,
  • looduslikke metsi asendavad põllud ja linnad,
  • elurikkus väheneb.

 Allikas: World Scientists’ Warning to Humanity: A Second Notice

Artiklis, mis on ühisavalduse pärisosa, tuginevad teadlased erinevatele andmestikele. Seal on nii valitsusasutuste, MTÜde kui erinevate teaduslike uurimisrühmade andmeid. Nende andmete põhjal on kokku pandud pilt, mis annab ülevaate viimase veerandsaja aasta jooksul toimunud keskkonnamuutustest.

  • Kättesaadav joogivee hulk inimese on vähenenud 26 protsenti.
  • Ookeanide “surnud alade” kogupindala on kasvanud 75 protsenti.
  • Kadunud on 121 miljonit hektarit metsamaad.
  • Järjepidevalt on tõusnud nii süsinikdioksiidi heited kui ka maakera keskmine temperatuur.
  • Maakera rahvastik on kasvanud 35 protsenti.
  • Loomade, roomajate, kahepaiksete, lindude ja kalade hulk on vähenenud 29 protsenti.
  • Teadlased hoiatavad, et ilma suuremahuliste muutusteta ootab maakera looduskeskkonda ees kollaps ja inimkonda hävimine.

Võrreldes veerandsaja aasta eest nendituga on erinevus ainult selles, et stratosfääri osoonikihi kadumisele on suudetud piir panna. Sisuliselt dokumenteerib see ühisavaldus fakti, et 25 aastaga on süvenenud enamik keskkonnakriisini viivaid inimmõjusid.

„Tegelikult on kõik väga lihtne: nagu igas majapidamises, on meil Maal kõiki varusid lõplikul hulgal ning mitmete lõpp juba paistab. Lõppema hakkavad, muude hulgas, kalavarud ookeanides ning metsvarud maismaal, madalaks on kukkunud tolmeldajate ja üldse putukate arvukus, kehv on muldade seisund. Ja kui sahver on tühi (loe: kui meie elu võimalikuks tegevad ökosüsteemid kokku kukuvad), siis pole ka inimesel enam pikka pidu,“ selgitab üks allakirjutanutest, Tartu ülikooli zooloogia teadur Virve Sõber.

Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus nendib, et praegu avaldatud raporti üks oluline järeldus on see, et inimühiskonnad ei ole teadlaste hoiatusi seni piisavalt arvesse võtnud, mis esmajoones on kriitika poliitikute tegevuse(tuse) kohta.

Aveliina Helm, TÜ ökoloogia vanemteadur lisab sinna juurde, et avalduse olulisus seisneb selle laiapõhjalisuses. „Kui kliimamuutused on saanud rohket tähelepanu, siis selle kõrval on üldsusel, kuid mitte teadlastel!, jäänud suuresti märkamata teine katastroof, mis meie maakeral lahti rullub – ökosüsteemide hävimine ja elurikkuse kadu.“

Looduslike ökosüsteemide toimimise ning elurikkusega on otseselt seotud ka inimeste heaolu. Ökosüsteemidest sõltuvad meie puhas vesi, õhk ja kogu toidutootmine. „Teadlaste sõnum on selge – me peame tegutsema hakkama kohe, sest homme on juba liiga hilja.“ Virve Sõber nendib, et ka Eesti inimesed ei jää puutumata üleilmsest katastroofist, mille mõõtmeid on võimatut ette kujutada.

Eesti maaülikoolis taimede mitmekesisust uuriv vanemteadur Lauri Laanisto sõnul tuleb palveid taolistele deklaratsioonidele või avaldustele allkiri anda omajagu palju.

„Ega need näiliselt midagi justkui ei muuda, kuid ma enamasti kirjutan neile ikkagi alla, kui avalduse sisu on tuumakas. Nii et minu meelest ei ole see konkreetne ühisavaldus midagi väga erilist (välja arvatud ehk see, et nad kogusid kokku pretsedenditul hulgal toetusallkirju), aga kui neid järjest koguneb ja koguneb, siis ehk kunagi murravad nad ka mingist poliitilisest eitamisbarjäärist läbi, nagu vesi lõpuks uuristab läbi iga kalju. Karta küll on, et siis siis on juba liiga hilja...“

Kes Eesti teadlastest andsid oma toetusallkirja tumedat tulevikku kuulutavale ühisavaldusele?

Sammud, mida inimkond peaks tegema kohe:

  1. Tagama elupaigad maismaal, meres, magevees ja õhus, andes selleks küllaldaselt vahendeid, mis on sealjuures ka hästi korraldatud.
  2. Peatama metsade, rohumaade ja teiste looduslike elupaikade muutmise, et säilitada looduse ökosüsteemid ja teenused.
  3. Taastama laialdaselt algseid taimekooslusi, iseäranis metsamaadel.
  4. Laskma loodusesse tagasi sealt algselt pärit liike; iseäranis suurkiskjaid, kes tagavad ökoloogiliste protsesside toimimise.
  5. Arendama välja ja võtma vastu poliitilised vahendid, et leevendada taimede väljasuremist, salaküttimist ning ohustatud liikidega kauplemist.
  6. Harima inimesi ja looma parema taristu, et seeläbi vähendada toidu raiskamist.
  7. Õhutama inimesi sööma rohkem taimset toitu.
  8. Vähendama rahvastiku kasvu selle kaudu, et naistel ja meestel on võrdne võimalus õppida ning on võimalik planeerida perekonda vabatahtlikult, seda iseäranis piirkondades, kus neid tingimusi pole veel loodud.
  9. Kasvatama ühiskonnas austust looduse vastu; ühe võimalusena saab selleks kasutada õuesõpet.
  10. Loobuma investeeringutest, mis hoogustavad ülemäärasest tarbimist, et selle kaudu soodustada keskkonnamuutust.
  11. Kavandama ja edendama uusi rohetehnoloogiaid ning võtma laialdaselt kasutusele taastuvenergialahendused. Sellega paralleelselt peab vähendama fossiilkütustele antavaid toetusi.
  12. Vaatama üle majanduse, et vähendada majanduslikku ebavõrdsust. Samuti tuleb tagada, et hinnad, maksustamine ja stiimulsüsteemid arvestavad tegelike kuludega, mida ülemäärane tarbimine keskkonnale kaasa toob.
  13. Prognoosima teaduspõhiselt, milline on kaitsekindel ja jätkusuutlik inimhulk maakeral; samal ajal koondades rahvaid ja riigijuhte seda teaduspõhist prognoosi toetama.

Kui Eestis saab üha suuremaks probleemiks erosiooni tekitav sademeterohkus, siis paljudes teistes piirkondades on probleemiks kõrbestumine. Autor: Pablo Tosco/Oxfam

Mida saaks Eestis nendest ettepanekutest arvesse võtta ja reaalselt ära teha?

Teatud määral tegeletakse meil pea kõigi raportis tehtud ettepanekutega, on Eesti teadlased ühel meelel, kuid nad on ühel meelel ka selles, et tegevused on pinnapealsed ja kohati tühised.

“Näiteks ühest küljest võetakse metsi kaitse alla, aga teisalt selgub, et need metsad on juba maha raiutud. Globaalsete muutuste ja nende võimalike tagajärgedega arvestamise rakendamine igapäevaelus on poliitilise tahte küsimus, ja enne kui see tahe tekib, ei saa midagi põhjalikku ka ära teha,” sedastab Lauri Laanisto.

Meelis Pärtel ja Lena Neuenkamp tõdevad Eesti osas, et oleme väike riik, kus kliimamuutus ja inimtegevuse mõju pole suutnud ökosüsteeme kahjustada nii laialdaselt kui seda on tehtud nii mõneski muus riigis. Seda suurem on aga Eesti vastutus, tõdevad Pärtel ja Neuenkamp: meie kätes on hoida neid säilinud ökosüsteeme.

“Eesti inimesed peavad mõistma, et me ei ole ühiskonnana maailma mõistes sugugi keskkonnasäästlikud ning lisaks keskkonnasäästliku poliitika nõudmisele tuleb ka üle vaadata ka isiklik elustiil,” ütleb Asko Lõhmus. Eesti võtmeküsimusteks on üleminek põlevkivienergeetikalt väikese saastekoormusega energiatootmisele ning samal ajal looduslike ökosüsteemide säilitamine, kaitsmine ja taastamine.

Virve Sõber jätkab Lõhmuse mõtet: “Näiteks praegune metsanduspoliitika on liialt kaldu ühe ärivaldkonna lühiajaliste huvide suunas.” Temagi nendib, et positiivsete muudatuste jaoks on vaja poliitilist tahet. Lisaks saab aga igaüks oma igapäevaseid tarbimisharjumusi kujundada keskkonnale soodsamaks, näiteks vähendades lihasöömist, lennukiga lendamist ning autokasutust. 

Ulatuslik metsa raadamine Nursipalju harjutusväljal. Autor: ERR

Ja mida teie teadlastena reaalselt ära teete?

ERR Novaator küsis veidi provokatiivselt allakirjutanud teadlastelt, mida nende uurimistöö teeb, et teadlaste hoiatuses toodud ettepanekuid täita. Alljärgnev annab sellest põgusa, kuid positiivselt üllatava ülevaate – Eesti teadlased tõesti teevadki seda, mille eest ka põhimõtetes seisavad:

Lena Neuenkamp:

Minu teadustöö teadlasena ökoloogia erialal, on otseselt selle temaatikaga seotud, kuna me proovime pool-looduslikke ökosüsteeme kaitsta ja uurime viise kuidas seda paremini teha. Pool-looduslikud ökosüsteemid on niidud või karjamaad, mille taime- ja loomaliigirikkus on kõrge, ning mida Eestis on veel üsna palju võrreldes muude Euroopa riikidega. Siiski: nende ala langeb ka Eestis. Me uurime kuidas neid looduses kaitsta ja taastada, ning tuua tagasi ka linnadesse.

Lauri Laanisto:

Uurin üsna palju seda, kui väikesteks osakesteks võime loodust tükeldada, enne kui see kaotab võime funktsioneerida – mis on see lävend, kust üle minnes ei paku ökosüsteemid enam ökosüsteemiteenuseid, ja me ei saa näiteks enam mingit puudesalu metsaks nimetada, isegi kui see riigi meelest metsaks kvalifitseerub. Samuti uurin kui kohanemisvõimelised on taimeliigid kliimamuutuste ja nendega kaasnevate maakasutuse jm muutuste suhtes. Teisisõnu, kui palju suudab liigi sees sisalduv varieeruvus neid muutusi puhverdada ja millised on liikide väljasuremismustrid kohalikus skaalas.

Meelis Pärtel:

Minu teadustööd on suurel määral seotud elurikkusega. Hiljuti ilmus artikkel, kus kasutasime globaalseid andmestikke mükoriisat moodustavatest seentest näitamaks, et ka silmale nähtamatute, aga ökosüsteemides ülioluliste, organismide elurikkust piirab inimmõju. Paljud minu uuringud on Eesti pärandkooslustest. See ökosüsteem on hea näide, kuidas elurikkus ja inimese majandustegevus on kenasti koos eksisteerinud. Hetkel on käsil RMK teadusprojekt välja töötamaks nutikaid meetodeid metsade elurikkuse hindamisel. Meie majandusmetsa ei tuleks niivõrd käsitleda puupõlluna kui pärandkooslusena, kus hea tahtmise korral saab leida tasakaalu elurikkuse hoidmise ja puidutootmise vahel. Globaalsete muutuste ajal kui ökosüsteemid on niigi stressis kliima muutumise ja liigse inimmõju tõttu on just elurikkus "kindlustuspoliisiks", et ökosüsteem suudaks toimida ka globaalsete muutuste kiuste.

Aveliina Helm:

Uurin igapäevaselt, kuidas mõjutab maastike muutumine ja elupaikade kadumine elustikku ning meile olulisi looduse hüvesid. Teades, milline maastikustruktuur tagab liikide säilimise, saame targemini planeerida elurikkust toetavaid maastikke ning tuua põllumajandusse ja metsandusse elurikkust säästvad lahendused.

Asko Lõhmus:

Minu ja Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma uuringud on juba ligi 20 aastat suunatud otseselt looduskaitse ja säästliku looduskasutuse teadusliku aluse selgitamisele. Meie kõige olulisem panus maailma mastaabis on:

1) uuringud metsamajanduse keskkonnamõju tõhusalt vähendavate võtete kohta, näiteks säilikpuude jätmine raiesmikele, metsakuivenduse mõjude leevendamine, lageraie alternatiivid;

2) säästliku metsamajanduse kui terviksüsteemi omaduste väljaselgitamine (sh nii ökoloogilised funktsioonid kui ka sotsiaalne korraldus, viimasel ajal ka kultuuriküsimused), milles Eesti näidetel on olnud tähtis roll. Just viimane on olnud uurimisvaldkond, mille põhjal oleme väitnud, et Eesti metsamajandus on viimasel aastakümnel säästvuse kursilt oluliselt kõrvale kaldunud, ehkki võinuks olla globaalne suunanäitaja.

Eesti siseselt on ilmselt kõige nähtavamate tulemusteni viinud rakendusuuringud metsakaitsealade võrgustiku piisava suuruse ja esinduslikkuse saavutamiseks. Näide võikski olla viimase aasta riiklik initsiatiiv leida piisavalt suured salu- ja laanemetsa-alad kaitse alla võtmiseks (neid metsatüüpe on senistel kaitsealadel eriomase elustiku säilimiseks ebapiisaval määral). Ehkki, nagu ajakirjanduseski räägitud, kaitsmisega viivitamine on viinud need alad praeguseks kehva seisundisse. Uuringud näitavad, et kaitsealade moodustamine on pikaajaliselt siiski äärmiselt tähtis ja otsuse jätkuv edasilükkamine halvendaks olukorda veelgi.

Virve Sõber:

Olen uurinud tolmeldajate ja neist sõltuvate taimeliikide käekäiku meie põllumajandusmaastikus. Antud kontekstis oluline tulemus on see, et metsatukad põldude vahel ja kõrval suurendavad kimalaste liigirikkust põlluservades. Põlluservad on ka olulised elupaigad niidutaimedele. Kimalasi on vaja nii looduslike õistaimede säilimiseks kui ka paljude puuviljade ja marjade saamiseks.

Kuulake ka Aveliina Helmi intervjuus saatele "Uudis+":



Paljud doktorandid veedavad suure osa oma õpingutest laboris.

Kriitiline uuring: mis tööd teevad doktorikraadiga inimesed?

Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlaste uuringust tuleb välja, et doktorikraadi kaitsnutel on raskusi soovitud erialase töö leidmisega. Veel enam, ligi 1 protsent kõikidest uuringus osalenud doktoritest on töötud. Kas Eestis on potentsiaali igal aastal kraadi kaitsva umbes 200 doktori rakendamiseks?

eesti 100. sünnipäev
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: