Kuid siis kasvas Üügu pangal asuv loopealne aegamisi kadakatega kinni. Ajalooline vaade taastati alles 2017. aasta kevadeks.

(Erinevuse võrdlemiseks sikuta fotol olevaid nooli paremale ja vaskule.)

Nüüdne madal ja liigirikas taimestik soosib jälle nii maapinnal elavate ämblikuliste kui tolmeldajate liigirikkust.

Liigirikkust isegi tähtsam on sedalaadi keskkonnatingimustele spetsialiseerunud liigid ja loomulikult ökosüsteemi teenused ehk looduse hüved.

Näiteks on seal endale elukoha leidnud Xysticus robustus isane krabiämbliklane (ülemisel pildil) ja Walckenaeria furcillata isane kääbusämbliklane (alumisel pildil).

Muide, Walckenaeria furcillata on Eestile täiesti uus liik!

Tartu ülikooli botaanika vanemteadurit Aveliina Helm selgitab, et Euroopa Komisjoni ja keskkonnainvesteeringute keskuse rahastatud suuremahuline LIFE projekt “Elu alvaritele“ taastab aastaks 2019 Saaremaal, Muhus, Hiiumaal ja Läänemaal 2500 hektarit väärtuslikke looalasid.

“Liigirikkad niidukooslused, sealhulgas loopealsed karjamaad, on elupaigaks suurele osale Eesti liikidest. Loopealsete kadumisel maastikust satuvad ohtu nii tolmeldajad, ämblikud kui paljud taimeliigid. Taastamistööd ongi ette võetud selleks, et säiliks see oluline osa Eesti elurikkusest.”

Näiteks 1970ndatel rajati loopealsete metsastamise kampaania käigus Aruküla loopealsele tihe männiistandus.

Kui vana ja stabiilne mets on Eestis metsadele iseloomuliku elurikkuse kantsiks, siis sellised noored ja tihedad istandused ei ole sobilikud metsa- ega ka enam niiduliikidele.

Uurimus näitas, et loopealsetele 1970-ndatel rajatud männiistandused on võrreldes avatuna säilinud aladega liigivaesemad. Seda nii soontaimede, sammalde, samblike kui ka ämblike poolest. Ülemisel pildil on näha ka ämblike uurimiseks vajalikud püügitopsid.

Pärast taastamistöid on Aruküla loopealseid hooldamas lambad.

Mõõdukas karjatamine sobib hästi loopealsetele iseloomulikele liikidele, näiteks harilikule muguljuurele (Herminium monorchis), kelle varrel tunneb end koduselt õitel saaki varitsev valkjaskollane krabiämblik Misumena vatia.

Muide, see ämblikuliik muudab oma värvi vastavalt sellele, millisel õiel ta istub.

Tema värvid varieeruvad kollasest ja valgest rohelise ja pruunini. Sõltumata hetkel kasutatavast värvusest on Misumena vatia tagakeha külgedel sageli punased triibud.

Siin on näha Kõruse loopealne Vilsandi rahvuspargis enne taastamist, mil ka kõige avatumana säilinud loopealse osad olid tugevalt võsastunud.

Nüüd on loopealsele taas kujunemas värvikirev ja liigirikas taimestik.

Kõruse loopealsel algasid taastamistööd 2016/2017. aasta talvel ja 2017. aasta kevadel. Juba 2017. aasta suvel võis seal näha rohkelt seemnepangast võrsuvaid õitsevaid taimeliike, mis võsastumisel tekkinud valguspuuduse tõttu olid siiani kooslustest välja surutud, kuid mille seemned olid veel õnneks mullas alles.

"Kui taastamistöid teha juba liiga pikalt võsastunud aladel, võtab taimede elurikkuse taastumine kauem aega, sest aastatega seemnepank vaesub," selgitab Aveliina Helm.

Taimedest veelgi kiiremin reageerivad elupaigamuutustele ämblikud. Nad on liikuvad organismid ja kui nende elutingimused muutuvad maastiku kinni kasvades ebasobivaks, kaovad avatud alasid eelistavad ämblikuliigid kiiresti.

Ka reduämbliklaste hulka kuuluv Drassodes cupreus on ennekõike asustamas avatud loopealseid ning kinnikasvanud aladel leiab teda harva.

Taastatud Kõruse, Lõu ja Nõmmküla loopealsetel on ämbliku-uurijal Mart Meriste sõnul need reduäämblikud igal juhul tegutsemas. Varasemalt oli seda liiki nähtud vaid korra 2013. aastal Matsalus. 

Siin vaatab arahnoloog mikroskoobi all ühte selle liigi emast esindajat.

Nõmmküla loopealne koos ümbritsevate looaladega moodustab suure, peaaegu kogu Muhu põhjaosa katva ajaloolise ja elurikka koosluse.

Hoolimata ala iseloomustavast eriti õhukesest mullakihist kasvas ka Nõmmküla loopealne viimastel aastakümnetel kinni, seades ohtu sealsed haruldased valgusnõudlikud taimeliigid ning nendega seotud putuka- ja ämblikufauna.

Pärast taastamistöid on Nõmmküla loopealne võtnud taas oma ajaloolisele väljanägemisele sarnaneva ilme.

Valgusrohke ja avatud kooslus koos mõõduka karjatamisega soosib paljusid ohustatud taimeliike ning ka ämblikuliste elurikkust, nagu selgus äsja lõppenud uuringust. Alumisel fotol on näha ka ämblike uurimiseks mõeldud pinnapüünised Nõmmküla loopealsel Muhus.

Siin on Meriste suurendusklaasi alla sattunud emane reduämbliklane Drassylus praeficus, kes on väga tavaline liik nii Nõmmküla, Kõruse, Kurese, Koguva ja Hanila loopealsetel.

Ka isane krabiämbliklane Xysticus erraticus on Eesti loopealsetel levinud elanik. Teda on kohatud nii Sarve, Kahtla, Ilpla, Võiküla, Võrsna, Üügu, Koguva ja Aruküla loopealsetel.

Sarve loopealsetel on suvekuudel krabiämbliklastest kergem on ära tunda ja näha murulauke (Allium schoenoprasum). Nendest moodustunud kauni roosa vaiba kohal heljuv mahe laugulõhn tervitab tulijaid juba kaugelt.

Kuigi Sarve loopealsel oli enne taastamistöid veel palju hästi säilinud laigukesi, jõudis suur osa alast siiski viimase poolsajandi jooksul võsastuda.

Veel 2015. aastal avanes Sarve loopealselt mere poole selline vaade.

Pärast taastamist on samas kohas avatud nii mere- kui maastikuvaated.

Lähemalt saab Sarve loopealsete taastamisest lugeda ja pilte vaadata ka RMK loodusblogist.

Ka Koguva loopealsed olid veel 2016. aastal taastamata ja vaade merele oli mattunud kadakavõsasse. Kuid veel eelmise sajandi alguses moodustasid Koguva ja Igaküla looalad suuri karjamaid.

Vaskul on näha toona lammaste poolt kauniks vormitud kadakapõõsaid Igaküla loopealsel. Pildi võttis üles Johannes Pääsuke 1913. aastal (ERMi fotokogu). Paremal taastamata loopeale, mil vaade merele oli mattunud kadakavõsasse.

Nimelt söövad Lambad meelsasti kadakate noori võrseid. Vanu oksi nad enam ei taha ja nii püsivad kadakad karjamaal vahel ilmselt ka sadakond aastat üsna ühesuurused.

Tänaseks juba taastatud alad pakuvad jälle suurepäraseid vaateid.

Loopealsetele iseloomulikud keskkonnatingimused soosivad nii käpaliste kui ka ämblikuliste elurikkust.

Siin on Koguva loopealselt ühele pildile püütud küllaltki vähelevinud tõmmu käpp (Orchis ustulata) ja kärbesõis (Ophrys insectifera).

Hästi tunnevad end seal ka emane krabiämbliklane (Ozyptila atomaria), kes on pildil ühe oma jala kaotanud ja emane kääbusämbliklane (Walckenaeria atrotibialis). Kääbusämbliklane on üks loopealsete tavalisemaid liike.

Arahnoloog Mart Meriste sõnul on jalgade kaotamine ämblikel küllalt tavaline. “Enamasti on selle põhjuseks mõne vaenlase rünnak. Mõne jala kaotus reeglina ämblikku ei sega."

Kuivastult Kuressaarde suundujad sõidavad teel, mis on ehitatud läbi Võrsna loopealse.

Paljude haruldaste taime- ja loomaliikidega Võrsna loopealset iseloomustab väga õhuke muld ning veel tänagi maapinnal nähtavad kunagiste metsastamiskatsete jäljed.

Enne projekti "Elu alvaritele" algust oli Võrsna loopealne üsna tugevalt kadakate ja mändidega kinni kasvamas, seades ohtu sealsed haruldased liigid nii taimede kui loomade seast.

Sikuta fotol olevaid nooli ja vaata, milline nägi piirkond välja enne taastamistöid aastal 2014 ja milline nüüd, pärast taastamistöid, mille käigus on hõrendatud kadastikku mitmekümnel hektaril.

Nüüd on seal taas kodu leidnud nii lehterämblikud kui reduämblikud.

Ja lõpetuseks, ei tohi unustada, et loopealse parim hooldaja on lammas, kes teeb seal liigirikkuse seisukohalt väga tähtsat tööd.

Autor tänab Tartu ülikooli botaanika vanemteadurit Aveliina Helmi ja arahnoloog Mart Meristet jagatud fotode ja mitmekülgse abi eest fotoloo toimetamisel.