Kadumise äärel loopealsetelt leiti Eestile 6 uut ämblikuliiki ({{commentsTotal}})

Ämblikud niidul.
Ämblikud niidul. Autor/allikas: Mart Meriste

Uued leiud ämblike ja teiste organismirühmade seas näitavad, et Eesti avatud ja kidurakasvulisi, maailmas haruldasi loopealseid vajavad nii taimed, samblad, samblikud kui ka mitmed haruldased loomaliigid.

Eesti ainuke arahnoloog Mart Meriste tuvastas viimaste aastakümnete mahukaima ämblike uuringu käigus 154 ämblikuliiki. Neist kuus olid Eestile uued.

Kunagi varem pole Meriste korraga nii palju uusi liike leidnud: “Olen tegelenud palju lihtsamate ökosüsteemidega, näiteks üleujutanud lammi- ja rannaniitudega ning haritavate põldudega, kus tavaliselt leian kokku kuni sada liiki.”

Suur arv uusi liike võib olla tingitud asjaolust, et loopealseid, kus uuring tehti, ei ole varem nii põhjalikult uuritud. Teisalt võib aga nii mõnegi uue leiu puhul olla tegu uue siia saabunud liigiga. 

Teadlased seostavad lõunapoolsete liikide levikut põhjapoole kliima muutustega. Kuid liigid võivad rännata kaasa ka reisivate inimeste või kaupade transpordiga.

“See kui lõunapoolsed liigid põhjapoolsetel aladel kanna kinnitavad ja siin järglasi toovad, näitab, et siinne keskkond ja kliima on neile nüüd eluks sobilik,” selgitas ämbliku-uurija.

“See ei tähenda, et nad siit mõne karmima talvega ei võiks jälle välja surra, aga ka nende lõunapoolsete liikide lähimad asurkonnad on praegu lähemal kui eales varem,” täiendab uuringut teha aidanud Tartu ülikooli keskkonnateadlane Aveliina Helm.


Ämblikel on ökosüsteemides keskne roll – nad on putukamaailma olulisemad kiskjad. Ämblikke uurides on võimalik teada saada, missugused suhted ühes ökosüsteemis liikide vahel valitsevad ja milline on seal üldine keskkonna tervis.

 Meriste ütleb, et kuna suure osa ämblikke on söögi suhtes niinimetatud generalistid – nad söövad kõike, millest jõud üle käib –, siis ämblike liigirikkus viitab mikroelupaikade rikkusele ja koosluse suhtelisele stabiilsusele ehk katastroofide vähesusele. Võibolla ka koosluse vanusele.

 Avatud ja õiterohked loopealsed on tagasi!

Suuremahuline ämblike uuring võeti ette keskkonninvesteeringute keskuse (KIK) toel, et selgeks teha, kuidas loopealsete taastamine elurikkusele mõjub.

See on osa veelgi suuremast projektist, mis aitab teadlastel loopealsete ökosüsteemi tervikuna mõista ja selgitada välja mitmete liigirühmade olukord enne suuremahulisi ja Eestis enneolematuid loopealsete taastamistöid.

Maailmas haruldasi loopealseid leidub ainult Eestis ja Rootsis, nende elustik oleks ilma taastamistöödeta ja edasise karjatamiseta suures ohus.

Lääne-Eestis ja suurematel saartel on alates 2016. aastast taastatud juba enam kui 2000 hektarit loopealseid, taastamisele tuleb veel üle 500 hektari. Nii antakse väga paljudele loopealsetel elavatele organismirühmadele ja liikidele tagasi neile kuulunud eluruum, mis vahepeal kinnikasvamise tõttu kadumas oli. 

See on üks Euroopa mahukamaid väärtuslike niidukoosluste elurikkuse päästmise projekte, mida on tutvustanud s ka brittide populaarteaduslik ajakiri New Scientist.

Vahetult enne taastamistöid tehti loopealsetel laiaulatuslikke välitöid. Peale ämblike uuriti põhjalikult ka sealseid soontaimi, samblaid, samblikke, päevaliblikaid, mardikaid, hulkjalgseid, astlalisi, kimalasi, mükoriisat ja linde. 

“Me läksime välja ja vaatasime, kes loopealsetel elavad,” rääkis uuringute eestvedaja, maailmas üks enim viidatud keskkonnateadlane ja taimeökoloog Aveliina Helm.

“Paljude elustikurühmade seisundi kohta on praegused andmed puudulikud ja kui me soovime teada, kuidas taastamistööd elustikku mõjutavad, on meil vaja teada, kes loopealsetel üldse elab See on klassikaline looduseuurimine selle kõige paremas mõttes,” lisas Tartu ülikoolis töötav Helm.

Säärased välitööd olid 20. sajandi keskpaigas väga populaarsed ning elukaaslaste Helmi ja Meriste sõnul teeksid teadlased neid praegugi rohkem, kuid kalli hinna tõttu on see kaduv nähtus.

Õhinas teadlased tegid tasuta tööd

Mart Meriste tahtis eelkõige teada saada, millised ämblikud Eesti loopealsetel elavad, kuid neile ülesseatud pinnasepüünistesse sattus ka mitmeid teisi tegelasi: hulkjalgseid, mardikaid, lutikaid, herilasi ja sipelgaid. Kui kuuldus sellisest huvitavast materjalist levis, tulid jaole just nendest organismirühmadest huvitatud teadlased, et siis õhtuse telekavaatamise asemel vabast tahtest ja suure õhinaga neid mikroskoobi all määrama asuda. 

Tõsi, ka see töö ei ole odav, kuid kui veelgi kallimad välitööd tehtud ja bioloogiline materjal niisama kätte tuleb, teadlastel entusiasmi jagub.

“See on väga tänuväärne, mida nad teevad ja teinud on,” rõõmustavad Helm ja Meriste, sest nii saadakse loopealsete liigirikkuse kohta veelgi põhjalikum info kui esialgu loodeti.

Näiteks Tallinna tehnikaülikooli professor Mari Ivaski kirg on saja- ja tuhandejalgsed ning tema tuvastas neid ämblike pinnapüünistest 29 liiki, kellest kuus olid samuti Eestis uued liigid.

“Eesti loopealsete uuringud on ilmselt üks viimase aja suuremaid ülikoolidevahelisi koostööprojekte loodusteaduste vallas,” rõõmustab Helm.

“Tartu ülikoolist on teadlasi küll kõige rohkem, ent sellega tulid kaasa ka looduseuurijaid Eesti maaülikoolist, Tallinna tehnikaülikoolist ja Tallinna ülikoolist. Kaasatud oli ka mitmed mittetulundusühingud.”

Toimetaja: Katre Tatrik



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: