Kliima soojenedes on mitmed liigid levinud põhjapoolsetele aladele. Mesilasenäpi (Merops apiaster) levimist põhjasuunas piiras seni juulikuine 21-kraadine samatemperatuurijoon, mis on mõjutanud nende põhiliste saakobjektide putukate rohkust. Kuid kuna samatemperatuurijoon on nihkunud, on viimastel kümnenditel liik Kesk-Euroopas levinud või taaslevinud aladele 47. laiuskaraadist põhjas. See on juhtunud tõenäoliselt just soojenenud kliima ja muutunud põllumajanduse tõttu.

Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjoni andmetel on ka Eestis viimasel kümnel aastal mesilasenäppe varasemast sagedamini nähtud. Sellest hoolimata ei ole seda liiki meil pesitsemas veel leitud. Lätis on mesilasenäpp haruldane, kuid siiski juba regulaarne pesitseja.

1990. aastatel asusid mesilasenäpid pesitsema Saksamaale, kus nende arvukus kasvas kiiresti. Tänaseks on Kesk-Saksamaa (u 51°N) asurkonnas üle tuhande pesitseva paari.

Uued tekkivad asukonnad annavad võimaluse uurida rändekäitumise muutusi. Näiteks on uuritud seda, kas linnud järgivad traditsioonilisi rändeteid ja aegu ning lennatakse teiste liigikaaslastega samadele talvitamisaladele või kujunevad uusasukatel välja uued rändeteed ja talvitamisalad. Laia levilaga linnuliikide puhul on erinevate rändeteede ja talvitamisalade kasutamine tavaline. See tuleneb ilmselt viimasest Jääajast, mil side sama liigi erinevate asurkondade vahel katkes ja kasutusele võeti erinevad, vaatamata jää taandumisele tänini säilinud rändeteed.

Geolokaatoritega jälgitud Saksamaa mesilasenäppide rändekäitumist võrreldi Portugali ja Bulgaaria asurkonna rändega. Uuringust (doi:10.1111/ibi.12752) selgus, et Portugali mesilasenäpid kasutasid läänepoolset rändeteed ja talvitasid Lääne-Aafrikas (Gambias, Senegalis, Nigeerias). Bulgaaria mesilasenäpid aga kasutasid idapoolset rändeteed, talvitudes Lõuna-Aafrikas.

Ka Saksamaa mesilasenäpid suundusid Aafrikasse mööda läänepoolset rändeteed ning nende teekond kattus vaid osaliselt Portugali liigikaaslastega: Vahemere ületasid nad Portugali liigikaaslastest idapoolt ning lendasid seni ornitoloogidele teadmata Euroopa mesilasenäppide talvitamisaladele Ghanas, Togos, Nigeerias, Gabonis, Kongo Vabariigis ja Angola põhjapiirkonnas. Bulgaaria liigikaaslastest olid Saksamaa mesilasenäpid aga täielikult eraldatud (vt joonist). Kuigi Saksmaa mesilasenäpid asusid rändele Bulgaaria liigikaaslastega sarnasel ajal, Portugali linnud aga 2–4 nädalat neist varem, oli märkimisväärne asurkondade rändepikkuste erinevus – kui Portugali mesilasenäpid läbivad keskmiselt 3730 kilomeetrit, siis Saksamaa omad 6360 ja Bulgaaria omad 7550 kilomeetrit.

Seega, kuigi Saksamaa mesilasenäppide käitumises on sarnasusi nii lääne- kui ka idapoolsete liigikaaslastega, ei puutu nad rändel kokku kummagi asurkonna esindajatega ning talvitamisalad kattuvad vaid osaliselt Portugali liigikaaslastega.

Tulemused viitavad, et lokaalsete asurkondade rände ajastamine sõltub siiski eelkõige ajaloolistest pärandist ja kohalikest oludest, sest geneetilised erinevused Euroopa mesilasenäppide asurkondade vahel on väikesed. Just arvukate liikide uued asurkonnad on heaks looduslikuks katselaboriks lindude rände uurimisel – nende abil saadakse täpsemaid andmeid liikide levimise kohta soojenevas kliimas, mis omakorda tagab paremad otsused keskkonnaküsimustes ka ohustatud liikide kaitsmisel.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.