Algselt arvati, et Karula lähistelt kobraste poolt ülespaisutatud veekogu kaldalt leitud isane kiil oli Eestisse jõudnud ilmselt paarilise otsingul. Põhjalikumal uurimisel selgus, et tegemist on siiski Eestis elava liigi väikekõrsiku esindajaga, kes oma tunnuste poolest sarnaneb paju-lõunakõrsikuga (Chalcolestes viridis, Vander Linden, 1825). "Tegemist on selle liigi meil harva esineva vormiga. Putukate hulgas on erivormid ehk aberratsioonid tuntud ja neid teatakse, kuid mõnikord viivad nad ka eksiteele," selgitas Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi zoosüstemaatika peaspetsialist Mati Martin.

Eksitus võis tekkida asjaolust, et varem on väikekõrsikuga sarnanevat paju-lõunakõrsikut kohatud Põhja-Lätis. "Seda kiili on käidud juba mitu aastat otsimas, aga seni tulutult," rääkis Mati Martin sügisel.

"Lätis on liiki püütud mitmetest paikadest, levimine põhja poole oli siiski vaid aja küsimus. Kindlasti aitas sellele kaasa ka harvaesinev soe suvi, mis sel aastal oli Eestis," kinnitas teadlane kõrsiklaste sugukonda kuuluva kiili Eestisse jõudmise tagamaid.

Paju-lõunakõrsikul on teistest kiililiikidest erinev munemiskäitumine. Kui kiilid munevad oma munad vette, veetaimede kudedesse või niiskesse samblasse, siis selle liigi emane paigutab oma munad veekogu kaldal kasvavate pajude vee kohale ulatuvate pajuokste sisse. Munast kooruvad vastsed kukuvad nii otse vette. Et selline tegevus jätab pajuokstele jälje on seda kiililiiki võimalik tuvastada ka kahjustuste järgi pajuokstel.

"Kas Kesk- ja Lõuna-Euroopas üsna levinud liigi Eestisse jõudmisel on seos kliimamuutusega või on tegemist muude põhjustega, on raske öelda. Mõnikord juhtub, et lõuna pool, meie lähinaabruses Lätis ja Leedus levinud haruldane liik muutub seal üha tavalisemaks ja jõuab lõpuks ka meile. Loodan, et paju-lõunakõrsikuga läheb samaviisi, kui mõnede teiste, meile hiljuti jõudnud ja meie alale püsima jäänud liikidega," sõnas Mati Martin.

Eelmine Eesti fauna nimestikku lisandunud kiililiik Lestes barbarus (Fabricius, 1798) püüti möödunud aasta sügisel Kablist, kuid sel aastal ei ole õnnestunud seda liiki uuesti tabada. Koos viimati leitud liigiga on nüüd Eestis 61 kiililiiki.

Putukate määramiseks on tihtipeale oluline teha foto just tagakeha detailidest. Autor: Mati Martin