Eestimaa Looduse Fondi, Tartu Ülikooli ökoloogide ja Teeme Ära talgupäevaliste koostöös on välja töötatud põnev kodanikuteaduse projekt. Nii teadlased kui vabatahtlikud koguvad teadustööks vajalikke andmeid õitsevate nurmenukkude erikaelsuse kohta. Mida see tähendab?

Tartu Ülikooli ökoloog, Tsipe Aavik, selgitab: "Harilik nurmenukk on erikaelne – see tähendab, et nurmenuku isenditel esineb kahte tüüpi õisi. Me kutsume neid S-tüübiks (inglise keelest "short" ehk lühikese emakakaelaga) ja L-tüübiks ("long" ehk pika emakakaelaga). S-tüübi õies on peale vaadates näha kõrgemal asetsevaid tolmukaid ning L-tüübil on kõrgemal näha emakakaela."

Erinevat tüüpi õite sagedust teadlased vabatahtlikke vaatlema kutsuvadki. Lühidalt öeldes on võimalik selle järgi, kui hästi mõlemad õietüübid nurmenuku kogumikes ehk populatsioonides esindatud on, saada aimu nende elujõulisusest ning selle kaudu hinnata ka niidukoosluste jätkusuutlikkust.

Miks uuritakse just nurmenukke?

"Nurmenukk on mitmetel põhjustel hea mudelliik. Seda kaunist kevadekuulutajat tunnevad paljud ja teda võib kohata üle Eesti, kuigi tõenäolisem on nurmenukuga kohtumine Põhja- ja Lääne-Eestis. Kui me teame, kuidas läheb nurmenukkudel, saame selle põhjal oletada, kuidas läheb ka teistel putukate abil tolmlevatel taimedel. Ühtlasi saame infot maastikumuutuste tagajärgedest taimede kasvukohtadele ja tolmeldajatele," selgitab Aavik.

Esimesed pilootuuringud on juba tehtud. Projekti "Elu alvaritele" raames vaadeldi nii Saaremaa ning Muhumaa taastavatel loopealsetel leiduvate nurmenukkude erikaelsust kui ka geneetilist mitmekesisust. Proove koguti ka teistelt iseloomulikelt niiduliikidelt nagu keskmine värihein, aaslina ja mägiristik, kuid erikaelsus esineb nendest liikidest vaid nurmenukul. Lisaks teiste organismirühmade elurikkuse seiramisele on teadlastel plaan edaspidi vaadata taimede geneetilist mitmekesisust nii enne loopealsete taastamist kui ka korduvalt pärast alvarite uuendamist.

Nurmenuku erikaelsuse välitööd. Autor: Aveliina Helm.

Geneetiline mitmekesisus aitab tagada populatsioonide elujõulisust ning võimaldab toime tulla jätkuvate maastiku- ja keskkonnamuutustega. Taime- ja loomapopulatsioonide pikaajaliseks püsimajäämiseks on vajalik piisava hulga erinevate geenivariantide olemasolu. Uuringutest on selgunud, et nurmenuku erikaelsus on oluline mehhanism, kuidas geneetilist mitmekesisust säilitada – veel enam, tegemist on koostöös tolmeldajatega (kimalased, liblikad) arenenud tunnusega.

"Nurmenuku viljastumine on edukas vaid siis, kui õietolm satub ühelt õietüübilt teisele – S-tüüp saab L-tüüpi viljastada ja vastupidi – tüübisiseselt viljastamist reeglina ei toimu. Sellepärast on erinevat tüüpi õitega taimede olemasolu oluline," ütleb Aavik.

Erikaelsus oli botaaniline hitt juba Darwini jaoks

Olgugi, et suure osa eluslooduse kirjeldaja ning liiginimede süsteemi looja, Carl von Linné, erikaelsusest midagi eri arvanud – öeldes tunnuse olevat "väike õie detail, mis ühegi mõistliku botaaniku jaoks huvi ei paku" – siis Charles Darwin arvas teisiti.

Ka Darwin aktiivse aedniku ning botaanikahuvilisena märkas erikaelsust ja selle tähtsust tolmeldamisel, kuid oli vastupidiselt Linné'le oma avastusest sedavõrd vaimustunud, et arvas selle oma tähtsaimate leidude sekka, öeldes: "Ükski, minu väikestest avastustest pole mulle veel säärast rahuldust pakkunud. ("No little discovery of mine ever gave me so much pleasure as making out the meaning of heterostyle flowers")

Nurmenuku erikaelsus: vasakul L- ja paremal S-tüüpi õis. 

Ilmselt oleks evolutsiooni vanameistril kurb meel, saades teada, et aktiivsemalt majandatud ja muudetud maastikel Lääne-Euroopas (nt Belgias) on nurmenukkude erikaelsus kadumas. Uued teadusuuringud näitavad, et taimepopulatsioonid võivad evolutsiooni käigus "õppida" sigima ilma tolmeldajate abita. Erikaelsus on kohastumus tolmeldajate abil paljunemiseks – kuna Lääne-Euroopast on tolmeldajad kadumas, pole ka erikaelsusest enam taimedel kasu.

Nii liigume me samm-sammult üha vaesemate ökosüsteemide suunas – nii maastikulises, liigilises kui geneetilises mõttes. Elurikkuse üheülbastumine ei ole kindlasti hea uudis. On sellel protsessil ju olulised negatiivsed tagajärjed ka inimese heaolule.

Kui rikas on Eesti? 

Ka Eesti poollooduslikest kooslustest sõltuvate liikide üheks põhiprobleemiks on elupaikade kadumine ja killustumine. Kui nüüd nurmenuku näol tegemist on taimega, millel on sigimiseks vajalik ka õite erikaelsus, siis lisandub sellega üks faktor, mis taimede sigimise ja nurmenuku populatsioonide kestlikkuse veelgi keerulisemaks teeb. Tõsi, nurmenukk ise Eestist esialgu kadumas ei ole, kuid tuletame meelde, et tegemist on mudelliigiga, mis kirjeldab poollooduslikke kooslusi.

Botaanikute ja ökoloogide seas on tuntud väljendiks "väljasuremisvõlg" – see kirjeldab olukorda koosluses, kus jätkusuutlikuks eluks mingitele liikidele enam sobivaid tingimusi pole, kuid liik on siiski veel kohapeal leitav – ta elab nö inertsist, elab võlgu, pole veel jõudnud kaduda.

Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühma magistrant Marianne Kaldra tutvustabki eelpool mainitud pilootuuringu tulemusi: "Saaremaal oli väga hästi näha see seos, et mida rohkem oli erinevate õietüüpidega isendite tasakaal paigast ära, seda madalam oli ka nende populatsioonide geneetiline mitmekesisus. Muhumaal polnud sellist seost veel näha (elatakse nö võlgu – toim.), ilmselt sellepärast, et Saaremaal toimunud maastikumuutused on olnud drastilisemad – seal on loopealsete pindala kahanemise mõju tugevam."

Nii Saaremaal kui Muhumaal on "Elu alvaritele" projekti raames tegeletud mitme aasta jooksul loopealsete taastamisega – ehk on Muhumaa väiksus ja seeläbi taastamistööde efektiivsus aidanud saare taimepopulatsioonide geneetilisel mitmekesisusel säilida. Maikuus toimuva kodanikuteaduse projekti raames on aga loomulikult oodatud vabatahtlikud teadushuvilised üle Eesti – et teada saada, kuivõrd erinevate õietüüpide sagedus Eesti piires varieerub ning millised muutused väljaspool Saaremaad ja Muhut toimunud on.

Nurmenukud taastatud loopealsetel, Muhumaal. Autor: Tsipe Aavik

Juhend: kuidas vaadelda nurmenukku?

Enne loodusesse tulekut veendu, et kellelgi seltskonnast on kaasas vähemalt üks interneti ligipääsuga nutiseade. Kui see ei ole võimalik, prindi välja vaatlusankeet. Kui lähed välja ning leiad koha, kus nurmenukud kasvavad, siis võta lahti nurmenukuveeb www.nurmenukk.ee (veeb avaneb aprilli lõpus) ja vali sealt "Lisa vaatlus". Pea meeles, et uurime looduslikke kasvukohti, seega koduaiad ja pargid jäta pigem vaatluskohtadest välja. Enne vaatluse sisestamist tee telefoniga kogu alast võimalikult ülevaatlik pilt, mis hiljem vaatlusankeeti üles laadida.

Hakka ükshaaval taimede õisi vaatama. Vaata õie sisse ning märgi üles, kas tegu on S-tüüpi või L-tüüpi õiega. Talita niimoodi seni, kuni vaadeldud on 100 taime õit. Ja just 100 erineva taime õit, sest ühe taime otsas võib kasvada mitu õit, mis on kõik ühesugused.

Õietüübi määramiseks piisab vaid õie peale vaatamisest, seega ei pea vaatluse tegemiseks õit üles korjama. Kükita või kummardu taime kohale ja keera õis enda suunas. Samuti pea silmas, et sa ei astuks otse taime peale - niimoodi vaatlust läbi viies hoiad taimed ilusad ja terved ning teed loodusvaatlust ilma loodust häirimata!