Lõppes suur nurmenukuprojekt. Mida leiti õite seest?

Aprilli- ja maikuus kutsusid Eestimaa Looduse Fond ning Tartu Ülikooli teadlased eestlasi osalema üle-eestilises nurmenukuvaatluses "Eesti otsib nurmenukke". Maikuu väldanud vaatluste käigus piiluti enam kui 200 000 nurmenuku õie sisse. Laekunud andmed viisid ootamatute tulemusteni, mis annavad teadlastele palju uut mõtteainet.
Harilik nurmenukk on erikaelne – see tähendab, et nurmenuku isenditel esineb kahte tüüpi õisi. Me kutsume neid S-tüübiks (inglise keelest "short" ehk lühikese emakakaelaga) ja L-tüübiks ("long" ehk pika emakakaelaga). S-tüübi õies on peale vaadates näha kõrgemal asetsevaid kollakaid tolmukaid ning L-tüübil on kõrgemal näha rohelise täpina emakakaela. Algatuse "Eesti otsib nurmenukke" raames palusime vabatahtlikel otsida üles nurmenukupopulatsioonid ning tuvastada 100 juhuslikult valitud taime õietüüp.
Usinad nurmenukuvaatlejad saatsid andmeid enam kui 1600 populatsiooni kohta, kus kirjeldati kokku enam kui 200 000 nurmenuku isendi õietüüpi üle kogu Eesti. Heameelt teeb see, et algatusega tulid väga aktiivselt kaasa õpetajad – õpilasgruppe, kes mõne ainetunni või ekskursiooni jooksul nurmenukke vaatasid, oli ligi sajast koolist. Samuti võtsid nurmenukuvaatluse väljakutse vastu Teeme Ära talgupäeva raames oma kodukandi heaks kaasa löövad kogukonnad, kes perede ja külade kaupa loodusvaatlustes osalesid.
Lisaks niidukooslustele, kus nurmenukk kasvada eelistab, leidsid vaatlejad nurmenukke teeservadest, terviseradade äärest, mahajäetud karjääridest, aga ka surnuaedadest, endistest karjääridest, mänguväljakutelt, ja isegi sellistest tavatustest kohtadest nagu endised prahipaigad, alajaamade ümbrus ja Vormsi lennuväli. Seega saavad niiduliigid tegelikult leida endale kasvukohti ka mujal kui traditsioonilistel heina- ja karjamaadel, kui me neile vaid sobivaid kasvukohatingimusi võimaldatud.

Nurmenukuvaatluste esimesed üllatavad tulemused
Teooria järgi võiks nurmenukupopulatsioonides leiduda S- ja L-tüüpi õitega isendeid enam-vähem võrdselt. Samas võivad viimase sajandi jooksul üle kogu Euroopa aset leidnud maastikumuutused, mis on kaasa toonud niidukoosluste kui nurmenuku eelistatud kasvukohtade pindala drastilise kao, põhjustada märkimisväärseid nihkeid erinevat tüüpi õitega isendite tasakaalus. Kasvukohtades, mille pindala on märkimisväärselt kahanenud ning millega seoses on kaasnenud ka nurmenuku arvukuse langus, on tasakaal paigast ära kas ühe või teise tüübi kasuks.
Nurmenukuvaatlemise üks eesmärke oli uurida, kas Eestis viimase sajandi jooksul toimunud niidukoosluste kadu peegeldub nurmenuku erinevat tüüpi õite tasakaalu muutustes. Kõrvalekaldeid võrdsest osakaalust tõepoolest tuvastati. Ootamatu on aga asjaolu, et kõrvalekalded kippusid olema pigem S-tüüpi õitega isendite kasuks: kogu teadlasteni jõudnud 1600 vaatluse andmestikus esines S-tüüpi õisi kandvaid isendeid ligi 15% rohkem. Tulemused on küll veel esialgsed ning andmed vajavad täpsemat ülevaatamist, kuid esialgne oletus selle kohta, et maastikumuutused põhjustavad nihkeid eeldatud tasakaalust kord ühe, kord teise õietüübi kasuks, ei paista seega esialgsel andmete tõlgendamisel paika pidavat.
Tolmeldajate vähesus võib põhjustada erikaelsuse kadumist
Põhjuseid, miks S-tüüpi õitega isendeid sagedamini leiti, võib olla mitmeid. Tuleb meeles pidada, et erikaelsus toimib edukalt vaid siis, kui kooslustes leidub tolmeldavaid putukaid nt mesilasi, kes nurmenuku õitest pärit tolmu ühelt õietüübilt teisele paljunemiseks sobivale õietüübile kannavad. Tolmeldavate putukate arvukus aga kahaneb, kui neile maastikes enam sobivaid elu- ja toitumispaiku ei leidu. Olukorras, kus tolmeldavad putukad puuduvad või on neid väga vähe, pole nurmenukul enam "kasulik" ülal pidada sellist keerukat erikaelsuse süsteemi.
Tõepoolest, Lääne-Euroopast, kus niidukooslusi kui putukatele vajalikke elupaiku on alles jäänud veelgi vähem kui meil, on tulnud esimesi vihjeid selle kohta, et hariliku nurmenuku sugulase, varretu priimula S-tüüpi õisi kandvatel isenditel ongi juba välja kujunemas iseviljastumisvõime, mille puhul taim edukaks viljumiseks õietolmu teist tüüpi õitelt ei vaja. Oletatakse, et selline erikaelsuse kadumine toimubki just tolmeldavate putukate kadumise tõttu.
On ka teine võimalik põhjus. Reeglina ühe õietüübi siseselt edukat viljastumist ei toimu, st et L-tüübilt pärit õietolm teist L-tüüpi õitega isendit viljastada ei saa ning vastupidi, S-tüüpi õielt pärinev õietolm teist S-tüüpi õitega isendit reeglina ei viljasta. "Erand kinnitab reeglit," ütleb kõigile tuntud kõnekäänd. See ütlemine peab paika ka nurmenuku erikaelsuse puhul. Nimelt näitas üks teadusuuring, et ligi 15-l protsendil juhtudest võib L-tüüpi õitega isendite edukas viljastumine siiski toimuda. S-tüüpi õitelt pärit õietolmuga selles eksperimendis teisi S-tüüpi õitega taimi edukalt viljastada ei õnnestunud. Tüübisisene viljastumine toob tõenäoliselt kaasa L-tüüpi isendite geneetilise mitmekesisuse kahanemise, mis omakorda võib kahandada L-tüüpi õitega isendite elujõulisust ning püsimajäämist. S-tüüpi isendid suudavad aga "kuulikindlama" paljunemissüsteemi tõttu geneetilist mitmekesisust edukamalt alal hoida, mis võib neile tagada parema kohasuse ja suurema ellujäämise tõenäosuse.
Milline hüpotees nurmenukuvaatluste käigus kogutud eri õietüüpi kandvate nurmenukuisendite sageduse üllatava mustri selgitamisel paika peab, seda peame edasiste uuringute käigus lähemalt analüüsima. Küll aga on "Eesti otsib nurmenukke" raames läbiviidud vaatlused aidanud meil meelde tuletada, et nii mõnedelgi esmapilgul ebaolulisena näivad pisidetailidel, nagu seda on erikaelsus, võivad olla olulised tagajärjed liikide püsimajäämisel.
Nurmenukke vaadelnud inimesed aitasid meil aga koguda alusandmeid selle kohta, kui olulised on looduslikud ning poollooduslikud kasvukohad ja elupaigad, mida kaitseme nii suurtel üle kogu Euroopa kaitstavatel Natura 2000 looduskaitsealadel kui ka nende vahelistes maastikes ja koduaedades. Elupaikade kadu ei too kaasa mitte üksnes taimede ja putukate liigirikkuse kahanemist, vaid võib põhjustada evolutsiooni käigus kujunenud taimede ja tolmeldajate vaheliste keerukate suhete lagunemist.
Loodusvaatlus kui elustiil
Lisaks teaduslike andmete kogumisele tõi algatus kaasa ka osalejate suurema huvi looduse jälgimise vastu. Enamik nurmenukuvaatlejaid tegid enda esimest loodusvaatlust ning jagasid korraldajatele väga postitiivseid emotsioone, mida nad looduses kogesid. Sotsiaalmeedias postitati sel kevadel kaks korda rohkem nurmenuku pilte kui eelmisel kevadel, lisaks nurmenukutee tarbeks õite kogumisele leiti, et nurmenukkude vaatlemine sobib hästi kokku ka muude vabas õhtus veedetud hobidega nagu näiteks koeraga jalutamine. Paljud vaatlejad saatsid põnevaid tähelepanekuid vaatluspaiga maastikumuutustest ning koolides kasutati nurmenukuvaatlusi ka kunstitunnis või statistika õppimisel.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool