Kähriku laiem levik sai Eestis alguse 1950. aastatel, mil loom siia sisse toodi. Põhjuseks oli Nõukogude Liidu soov laiendada karusnahkade eksporti. Venemaalt Kalinini piirkonnast toimetati selleks Eestisse ligi 90 isendit, kes lahti lasti mitmes metskonnas ning kähriku edasine levik tähistab Valdmanni hinnangul juba võidukäiku. Ametelikult võttes ei saa kährikut Eestis siiski võõrliigiks lugeda, kuna esimesed loomad tulid meile omal jalal ja esmateade kähriku tabamisest pärineb juba 1938. aastast.

Koerlase eduka leviku üks põhjuseid on väga kõrge sigimispotentsiaal. Valdmanni sõnul on tegu ühe viljakaima imetajaga – näiteks Soomes on leitud 16 pojaga pesakondi. Samuti on kähriku puhul paslik rääkida väga kõrgest levimispotentsiaalist. Nimelt võib loom levida kuni 300 kilomeetrit aastas ning kolme aastaga võib tema areaal laieneda kuni 500 kilomeetrini.

Karuslooma eluiga Eestis ei ületa kolme aastat ja enamuse kohalikust populatsioonist moodustavad ühe- või kaheaastased isendid. “Kährikut iseloomustab kõrge geneetilise mitmekesisuse tase ning väga suur plastilisus toitumises, kuna tema toiduniši ulatus on näiteks punarebasega võrreldes tunduvalt suurem,” rääkis Valdmann. Kährik on oportunistlik kiskja, kes tolmuimejale sarnaselt imeb valikuta metsast kõike mis seal söödavat on, samas kui hunt teeb oma menüüs juba teatud valikud.

Külma aja, mil temperatuur langeb -6 °C kraadist allapoole, eelistab kährik mööda saata taliuinakus, käies soojematel perioodidel siiski väljas toitu otsimas. Ehkki loom pole elupaiga suhtes kuigi valiv, armastavad kährikud pigem veelähedasi paiku ning segametsi. Üks kährikuga seotud probleeme kerkibki esile just veekogude ääres, kus toidukategooriana on suhteliselt rikkalikult esindatud nii hanelised kui ka kahepaiksed. Sinna sattunud oportunistist toituja võib oma söögilauale jõudvate isendite arvukust oluliselt piirata ning laidude puhul koguni asurkonna hävitada.

Kähriku arvukuse tõusule Eestis on kaasa aidanud möödunud kümnendil alanud marutõvevastane vaktsineerimiskampaania. Samuti mängib rolli asjaolu, et jahimehed ei kipu teda karusnaha saamise eesmärgil küttima. Lisaks aitab kähriku suuremale levikule Valdmanni sõnul kaasa ka metssigade talvine toitmine. Nimelt on metssigadele mõeldud söödakohtade arv kasvanud suhteliselt lühikese ajaga 2000 söödaplatsilt 4000 peale. Sestap võib metsakaameraid jälgides tihtilugu näha, kuidas ühe metssea kõrval maiustavad söögiplatsil ka paljud kährikud.

Omaette probleemiks on kähriku puhul inimesele ohtlike nakkushaiguste levitamine. Marutaud on küll taandunud ning avanud tee kärntõvele, ent 2012. aastal tuvastati Saaremaal kütitud kährikul alveokokk-paelussi nakkus, mis on inimesele surmavalt ohtlik. Valdmanni sõnul esineb seda nakkust 1,6 protsendil uuritud isenditest. Ehkki kährik kannab inimesele ohtlikke parasiite, on nakatunud isendite osakaal Valdmanni hinnangul praegu veel väga väike ning reaalset ohtu pigem ei ole. Tunduvalt suurem tõenäosus on saada nakkus hoopis rebase kaudu. Kährikud on tugevasti nakatunud ka trihhinelloosi, aga kuna kähriku liha toiduks ei tarvitata, siis otsene oht inimtervisele puudub. Samas võib nakkus inimeseni jõuda nakatunud kähriku korjust söönud metssea kaudu.

Kuna kährik võib teatud tingimustel olla elurikkusele reaalseks ohuks, siis tuleb mõelda ka võimalike arvukust ja levikut piiravate meetmete peale. Valdmanni sõnul oleks üks võimalusi karusnahaturu võimalik taasteke. Ka aitaks populatsiooni kontrolli all hoida huntide ja ilveste arvukuse tõus, ehkki kährik on nende toidusedelis väga tagasihoidlikul kohal. Piiravate teguritena tulevad kõne alla ka karmid talved ning kärntõbi, ent kokkuvõttes on vähem kui saja aasta eest meile jõudnud kährik Valdmanni sõnul siin, et jääda.