Tigude arvukust Eestis lahatakse rahvusvahelise projektivõrgustiku smallFOREST poolt värskelt avaldatud teadusartiklis.

Korrektsuse huvides olgu rõhutatud, et liigiliselt tigude proove ei sorditud, aga proovide sortimisel liikideks ei tundunudki erilist mõtet olevat – Eesti proovid kubisesid kiritigudest (Arianta arbustorum).

Väheste seni tehtud uuringute põhjal saab öelda, et kiritigu on Eestis ja meie naaberpiirkondades laiemalt levima hakanud alles viimastel aastakümnetel. Teada on, et kunagi oli kiritigu leitav peamiselt Eesti lääne- ja põhjapoolsetes osades, kuid nüüd on ta levinud üle Eesti. Praegune uurimus iseloomustab olukorda ka juba Tartu ümbruses.  

"Kiriteo puhul on arvatavasti tegu invasiivse liigiga, kelle tegemistesse peab suhtuma suure tähelepanuga, pidades silmas nii põllumajanduse vajadusi kui ka metsade ökosüsteemi tervist," kommenteeris kujunenud olukorda projektis osalenud Tartu Ülikooli teadlaste meeskonna juht Jaan Liira. "Ühe liigi suure arvukuse tõttu on arvatavasti mõjutatud nii teiste metsatigude elurikkus kui ka metsataimede olukord."

Mis loom on kiritigu?

Kiritigu armastab parasniisket keskkonda, ning sellepärast on nad eriti arvukad hea mullaga aedades ja salumetsades. Kiritigu on väga kohanemisvõimeline liik: tähtsaks omaduseks on valimatus toidu suhtes, ehk et ta sööb kõike, millele hõõrel külge hakkab. Samas peab tunnistama, et ega selget ülevaadet kiriteo ökoloogiast meil ei ole.

Kiriteo esimeste populatsioonide kiiret levikut on raporteeritud juba ka Kanadast. Kui tõmmata paralleele, siis sarnase massilise ja invasiivse levikuga on Rootsis näiteks põllu- ja aiakultuuridele ohtlik hispaania teetigu.

Uuringus analüüsiti ka nälkjate arvukust ja selle suhet tigude arvukusse ning leiti, et nälkjate arvukus sarnaneb meil valdavalt Rootsiga. Vaadates Euroopa lõuna- ja edelapoolsemaid riike, nagu Saksamaa ja Belgia, siis seal on nälkjad arvukamad kui teod. Lisaks selgus, et tigude arvukus on metsatukkade servas suurem kui metsa siseosades, mis omakorda viitab tigude kahjurluse ohule naabruses olevatel põldudel.

Kuidas kiriteo vastu võidelda?

Tigude tõrjemetoodikad on välja arendatud peamiselt aedade jaoks. Kõige lihtsam on kiritigusid püüda käärima läinud taimsete toidujäänuste jätmisega kuhugi katte alla, et teod sealt hommikul kokku korjata. Kasutada võib ka õlle, kalja või piimaga immutatud riidelappi, samas on tigudele väga ahvatlevad ka eelmisel hommikul laiaks litsutud liigikaaslased.

Poodides on müügil erinevaid teomürgiga immutatud graanuleid, aga võib ka kasutada maasse kaevatud topsi veidi käärinud mürgitatud vedelikuga – siis saavad kahjuks hukka ka igasugused teised loomad ja putukad, olgu nad kasulikud või lihtsalt elurikkuse ehituskivid. Kunagi soovitati hakata pidama aias muskusparte kui efektiivseid isetoimivaid teohävitajaid. Väidetavalt söövad tigusid ka rästad, mõned närilised jt, aga kiritigude paljunemisvõime ja oskus varjuda on ilmselgelt kordades edukam.

Tehtud on kiritigude peletamise katseid kasetõrva sisaldavate preparaatidega, kuid nende mõju ei ole väga tugev. Kiriteo vastupidavust näitab ka see, et liik on resistentne teistele tigudele surmavatele nematoodidele. Ainus kindel lohutus praegusel ajal on kliima soojenemine – kiriteo munad ei kannata üle 25 kraadist kuumust. Samas, kuna munad munetakse mulda, siis meil nii kuumi kohti, kus pinnase temperatuur üle 25 kraadi tõuseks, veel väga palju ei ole.

Teadlased jätkavad aga tööd ning edasised uuringud selle kohta, kuidas maaelu kohaneb analoogsete looduskeskkonna muutustega, toimuvad juba Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli koostöös teaduse tippkeskuse EcolChange raames.

Loe ka teadusartiklit: De Smedt jt 2019. Forest edges reduce slug (but not snail) activity-density across Western Europe. Pedobiologia 75: 34-37.