Eesti ohustatud liike koondava punase raamatu ajakohastamise käigus on kõigi teiste eluslooduse esindajate kõrval luubi all ka meie teod. Tigude uurijad on selle töö käigus silmitsi tõdemusega, et paljudel juhtudel tunneme oma teoliike liiga vähe, et oskaksime öelda, kas nad on ohustatud või mitte. Tigudest ja nende uurimisest rääkis Tartu ülikooli zooloogia osakonna teadur Liina Remm.

Teod on sellised olevused, kellest, erinevalt lindudest, liblikatest või lilledest, räägitakse harva.

Jah. Kui neist räägitakse, siis ikka kui aiakahjuritest. Nad on peidulise eluviisiga loomad, mistõttu inimesed ei tea nendest väga palju. Kui öeldakse „tigu“, siis esimesena tuleb meelde kas aedades hästi tavaline kiritigu (Arianta arbustorum) või siis meie kõige suurem tigu, viinamäetigu (Helix pomatia). Ent Eestis on palju teisigi huvitavaid liike, kes elavad mulla sees ja seetõttu ei panda neid ka tähele.

Paljud meie tigudest siis mullas elavad?

Mõnes mõttes võib seda kõikide tigude – välja arvatud veetigude – kohta öelda. Teatud eluetapil on nad mullas. Näiteks nad talvituvad mullas või siis suurte kõdupuude all. Mõned söövad elusaid taimi, näiteks kiritigu. Aga rohkem on siiski selliseid liike, kes söövad kõdu ja mulda ning kraabivad oma söömisaparaadi ehk hõõrliga taimede või kivide pealt vetikaid, baktereid, väikesi seeni ja samblikke.

Mulle meenub kiritigude kohta üks üllatav fakt: kui praegu on nad kõikjal tavalised, siis veel 1970. aastatel oli liik arvukam üksnes Lääne-Eestis. Mis on nende leviala ja arvukuse kiiret suurenemist soodustanud?

Ilmselt on sellel palju põhjusi. Üheks neist on ilmselt kliima soojenemine. Kiritigu esineb küll üksikutes lubjarikastes paikades Põhja-Soomeski, kuid seda ilmset reliktina soojema kliimaga perioodidest, levila kese jääb meist lõuna poole. Samal ajal on talle meelepärased elupaigad kuivendatud metsade ja söötis niitude näol üha levinumaks muutunud. Kui vaadata, millal metsakuivendamine sai meil suure hoo sisse, siis ajaliselt sobitub see ka kiritigude leviku suurenemisega, põhjuslikke seoseid on aga raske tõmmata.

Nende levik on inimmõjulistes paikades ilmselt suurenenud inimese kaasabil, näiteks hispaania teeteo puhulgi. Teomunad levivad kergesti istikute mullaga. Metsa all, kohtades, kuhu on aiarisu viidud, leiab sageli ka hulgaliselt kiritigusid.

Kui palju teoliike meil üldse teada on?

Maismaatigusid on teada 85, kellest osa on kojata teod ehk nälkjad. Peale pärismaiste maismaatigude on teada veel kaks võõrliiki. Üks on hispaania teetigu (Arion vulgaris; kuni 15 cm pikkuseks sirguvad oranžikad nälkjad, kes on viimastel aastatel ühes mullaga istikuäridest aedadesse jõudnud ja tülikaks liigiks muutunud). Teine on nõmmetigu (Xerolenta obvia), kelle kohta on teada Eestist vaid kaks leidu – 2011. aastal Tallinnast ühelt ehitusplatsilt ja 2017. aastal Kunda paekivikarjäärist. Tegu on ruderaalse liigiga, kes elab tihti just tugeva inimmõjuga paikades. Lõuna pool on see valgekirju kojaga liik rohkearvuline ning tundub, et ta laiendab praegu oma levikut ka siia.

Veetigusid on 38, kellest mõni elab nii magevees kui ka riimveelises merevees. Üksnes meres elab viis teoliiki, kellest omakorda kolm on nälkjad.

Kuidas meil tigusid üldse uuritakse ja otsitakse? Lõviosa kojaga maismaatigudest on ju tibatillukesed.

Tigude uurimine on mõnes mõttes aristokraatlik tegevus. Härrasrahvas on nende kodasid juba ammustest aegadest kollektsioneerinud.

Aga see on tõesti nii, et enamiku maismaaliikide koda on vaid mõnemillimeetrise läbimõõduga ja neid saab vaid luubiga uurida.

Teaduslikult käib tigude püüdmine nii: võetakse üks kindla mõõduga – näiteks 25 × 25 sentimeetrit – ruut, pannakse maha ning selle alt võetud kõdu ja varist sõelutakse siis erineva silmasuurusega sõeladega. Fraktsioonidesse sõelutud materjalist on lihtsam kodasid leida. Nälkjate puhul see meetod hästi ei toimi. Nende püüdmiseks kasutatakse lõksusid, näiteks kui panna maha papitükk, siis nälkjad kogunevad selle alla, või siis otsitakse neid taskulambiga öösiti, mil nad on aktiivsemad.

Teohuvilisele, kes tahavad kiri- ja viinamäeteo kõrval teha tutvust teiste suuremate liikidega, annaksin teist laadi soovituse. Näiteks pikliku pulga kujulise kojaga sulgsuid tasub otsida Eestile eriomastest ja haruldastest pangametsadest – Põhja- või Lääne-Eestis klindialusel hästi kaltsiumirikkal pinnasel kasvavatest niisketest lehtmetsadest. Sulgsuulastele sobib peale niiskuse ja kaltsiumirikkuse sealne kõva substraadi rohkus – nad kraabivad kivide ja lamapuidu pealt toitu. Nii et kui pangametsa lähete, siis soovitan kividelt või puunottidelt pungakujulisi tigusid otsida.

Kui muidu on sulgsuud meil haruldased, siis pangametsades esineb neid suhteliselt sagedasti.

Paraku on pangametsi vähe ja elupaigana on need väga ohustatud. Näiteks Tallinn laiendab aina oma haaret ja seetõttu on linna ja selle ümbruse pangametsad ehitussurve all.

Kui veel teiste tigude otsimisest rääkida, siis üheks heaks leiukohaks on kiviaiad, eriti lubjakividest laotud. Tasub mõne mahalangenud suure puu koore alla vaadata, sest sealt võib leida harilikke ketastigusid (Discus ruderatus; koja laius kuni 7 mm). Lameda, kettakujulise kojaga liik on hästi kohanenud eluks sellistes kitsastes oludes.

Harilik ketastigu on üle Eesti tavaline, ent temaga väga sarnane kirju ketastigu (Discus rotundatus) on haruldasem ja esineb vaid Lääne-Eestis. Need kaks liiki sobivad hästi teofaunat üldisemalt iseloomustama: meil on palju tigusid, kes esinevad ainult või siis arvukamalt just Lääne-Eestis.

Millega seda seletatakse?

Eelkõige tigudele meelepäraste kaltsiumirikaste elupaikade levikuga, mida on Lääne-Eestis rohkem. Kaltsiumirikkad madalsood on tuntud mitmekesise taimestiku, muu hulgas käpaliste poolest, ning on põnevad ka teofauna osas. Selliseid elupaiku eelistavad teiste seas luha-pisitigu (Vertigo geyeri; koja kõrgus kuni 1,9 ja laius 1,2 mm) ja vasakkeermene pisitigu (Vertigo angustior, koja kõrgus 1,8 ja laius 0,9 mm), kes on Eestis kaitse all. Kaltsium on tigudele hädavajalik koja moodustamiseks.

Kui hästi või halvasti on Eesti tiguderiik läbi uuritud?

Kui meie ja naaberriikide liiginimestikke vaadata, siis võib öelda, et uute liikide avastamise ruumi on vähe. Vaid mõni üksik liik on selline, keda mõnel naabril on, aga meil ei ole veel leitud. 2009. aastal leidsime Järvseljalt ühe lodumetsa raiesmikult soo-pisiteo (Vertigo lilljeborgi; koja kõrgus vaid kuni 2,2 ja laius 1,3 mm), teine leid tuli mullu Matsalu lodumetsast. Lodumetsad on niiskuse ja toitainerikkuse tõttu tigudele samuti mõnusad elupaigad.

Liina Remm Valgevenes rabajärve ääres. Autor: Tanja Kapitonova

Ülikoolipõlve zooloogiapraktikumist on mulle meelde jäänud, kuidas Läänemaal Liivi jõest põhjasetetest kõikvõimalikke elukaid otsisime. Tollane õppejõud Jonne Kotta ütles siis, et just sellises põhjamudas on uute liikide leidmise võimalus kõige suurem. On see tõesti nii?

Ma ei oska hinnata, kas just kõige suurem, aga kindlasti võib veekogude põhjast kui uurija seisukohast mitte just kõige meeldivamast elupaigast leida Eestis veel teadmata liike. Eriti just väiksemate mõõtudega liikide esindajaid.

Üks asi on liiginimestik, aga teine lugu on sellega, kui palju on üldse meie tigude kohta teada. Viimase poole aasta jooksul oleme nn punase liiginimestiku ülevaatamise käigus püüdnud hinnata, millised teod on meil ohustatud. Rahvusvaheline looduskaitseliit on liikide ohustatuse hindamiseks kehtestanud selged kriteeriumid. Näiteks tuleb vaadata, kui palju on teatud liigi populatsiooni ja sellele sobivate elupaikade suurus kindlate aastate jooksul vähenenud. Neid kriteeriume jälgides on võimalik paigutada liik teatud ohustatuse klassi. Ühte klassi kantakse omakorda liigid, kelle kohta on andmestik puudulik – me lihtsalt ei tea, kas nad on ohustatud. Paraku oleme pidanud paljude Eesti tigude puhul tõdema, et nende kohta ei ole ohustatuse hindamiseks piisavalt andmeid.

Näiteks nälkjate puhul on andmestiku puudulikkuse üks põhjus see, et neid on välistunnuste põhjal keeruline määrata. Me küll teame, et meil on teatud nälkjaliigid, aga keda on nende hulgas rohkem või keda vähem, ei ole võimalik öelda. Et see välja selgitada, tuleks nälkjaid määramiseks lahata või teha selleks DNA-analüüs. Seda pole aga seni keegi Eestis teinud.

Millest siis tigude punane raamat kõneleb?

Punaste liikide nimestik peegeldab tigude ohutegureid. Kui vaadata metsanduse mõju, siis ei ole teod nii elupaigaspetsiifilised kui näiteks torikseened, kes vajavad kasvamiseks kindlast liigist ja teatud suurusega puud. Teod ei ole nii spetsiifilised, kuid siiski eelistab valdav enamik liike lehtpuude varist, aga mitte näiteks tamme oma. Meil on ka selliseid tigusid, kes on ohustatud just selle pärast, et vanu metsi on vähe alles jäänud. Selgelt põlismetsale omane on piklik pisitigu (Vertigo alpestris; koja kõrgus kuni 2,1 ja laius 1,2 mm). Alpestris tema ladinakeelses nimes viitab seosele mägedega. Kesk-Euroopa mägedes ja Skandinaavias elab liik kivisemates ja kivirünkadega metsades. Eestis elavad nad põlismetsades, kus neile pakub meelepärast kõva substraati rohkelt leiduv jäme kõdupuit. Samuti sobivad piklikule pisiteole pangametsad. Punases nimestikus paigutasime ta ohulähedasse kategooriasse.

Pangametsades sage värtentigu (Laciniaria plicata; koja kõrgus kuni 18 ja laius 3,6 mm) leidub mujal vähe. Kui hästi või halvasti liigil läheb, on raske öelda. Seepärast tuli ta loetleda puuduliku andmestikuga liikide seas.

Luha-pisiteo ja vasakkeermese pisiteo kohta on veidi rohkem andmeid. Nad vajavad eluks kuivendamata madalsoid ja märgi niite. Kuna selliseid elupaiku on kuivendamise, põllumaaks muutmise ja ehitustegevuse tõttu väheks jäänud, kuuluvad nad vastavalt ohustatud ja ohualdiste liikide hulka.

Üldiselt võib öelda, et võrreldes eelmise, 2008. aastal koostatud punase nimestikuga ei ole tigude puhul suuri muutusi toimunud. Aga lõplikud tulemused, millised liigid on meil vähemarvukaks jäänud, on veel kokku võtmata.

Kas muidu hõlmab riiklik seire ka tigusid või on see puhtalt teadlaste projektipõhine uurimisala?

Jaa, riiklik seire hõlmab ka tigusid ning selle käigus koguneb ohustatuse hindamiseks vajalikke andmeid. Selleks on meil kindel arv seirepunkte, kus kõik leitud liigid registreeritakse. Liikide arvukustrende nendest andmetest siiski välja lugeda ei saa. Erinevalt näiteks liblikatest või taimedest, keda on võimalik välitööde käigus näha, on tigude seire justkui pimesi otsimine: sa võtad seirealalt mulla ning alles laboris selgub, millised liigid sellesse jäid. Ehk siis püügipingutus ühe teoliigi leidmiseks on võrreldes teiste liigirühmadega palju suurem. Seetõttu ei ole ka seirealade tigude valimid nii suured. Mõnikord saad ühe liigi kätte, teinekord ei saa.

Üks põhjus, miks tigusid riiklikult seiratakse, peitub happevihmades, mis on suur probleem näiteks Skandinaavia maades. Teod on head indikaatorid, kelle järgi saab aimu happevihmade mõjust. Eestis on õnneks piisavalt kaltsiumirikast mulda, mis aitab happevihmade mõju neutraliseerida.

Samas on teod riikliku seire kõrval hõlmatud ka konkreetsele küsimustele vastavate teadusuuringutega. Viimati oleme uurinud metsanduse mõju tigudele. Näiteks Anna-Liisa Šavrak tegi 2017. aastal oma magistritöö säilikpuude mõjust tigudele. Tema kogutud andmed näitavad, et säilikpuude vahetus naabruses on tigude liigirikkus ja arvukus suurem, kui üldiselt raiesmikele kasvavates metsades.

Milliste tulemusteni oled ise jõudnud, olles lähemalt uurinud metsaraiete mõju tigudele?

Raiete puhul sai kümmekond aastat tagasi kogutud andmete põhjal tehtud üldjäreldus, et vähemalt tollane metsandus oli meie tigude jaoks suhteliselt säästev. Ometi ilmnes teatud selge mõju juba siis. Kui rääkida metsanduse lühiajalisest mõjust, siis näiteks kuivades männikutes ehk palumetsades langes raie järel nii tigude arvukus kui liigirikkus. Lehtpuu- ja kaltsiumirikastes salu- ja lodumetsade kooslustes kannatasid raie järel just spetsiifilisema kohastumusega liigid. Samasuguse mõjuga on ka lodumetsade kuivendamine, mille tõttu kaovad märjemat elupaika eelistavad teod.

Metsa vananedes tigude kooslus taastus ehk küpsete ja põlismetsade kooslustes me erinevusi ei leidnud. Haruldaste liikide kohta kindlaid järeldusi siiski teha ei saa, kuna leidsime vaid üksikuid isendeid.

Kui meie metsade raievanuseid aina vähendatakse ja raiesmikke küntakse uute puude idanemise soodustamiseks üles ning kõdupuit viiakse hakkeks, hakkab see tõenäoliselt piirama metsatigude mitmekesisust. Mujal on uuringud näidanud, et intensiivne metsandus on tigusid kahjustava mõjuga.

Eesti metsanduses on seni tigudele soodne olnud metsa loodusliku uuenemise suhteliselt suur osakaal. Puid mitte ei istutata, vaid raiesmikul hakkab ise kasvama lehtpuumets. Ka see, et Eestis on majandus- ja põlismetsad üksteisega lähestikku, aitab tigudel teatud piirkondi aja jooksul uuesti koloniseerida. Kümmekond aastat tagasi ei olnud ka raiesmikud nii ulatuslikud.

Näiteks mustika-pisitigu (Vertigo ronnebyensis, koja kõrgu kuni 2,4 ja laius 1,4 mm) küll kadus pärast raiet, aga oli tagasi jõudnud uude küpsesse puistusse. Rootsis, kus raiering on veelgi lühem ja metsandus intensiivsem, esineb see liik eelkõige kaitsealadel.

Palju meil häid teotundjaid üldse on?

Neid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda: Annelie Ehlvest, kelle käe all õppisin tigusid tundma, Piret Kiristaja ja Tiina Talvi. Meie koostöös ilmus 2014. aastal MTÜlt Loodusajakiri „Eesti maismaatigude määraja“ (hiljem valmis selle põhjal Android-nuhvlites töötav mobiilirakendus „Eesti Looduse teoaabits“, mis on kõigile huvilistele Google Playst tasuta allalaetav – U. K.). Koos oleme hinnanud ka punase liiginimestiku tigusid.

Anna-Liisa tunneb nüüdseks hästi metsatigusid. Kui Matsalust juba jutuks olnud soo-pisiteo leidsin, siis tänu sellele, et Anna-Liisa oli seoses magistritööga kuude viisi tigusid määranud, tundiski just tema ära, kellega täpselt tegu. Ehk leidub lugejate seaski mõni põhjalikum teovaatleja ja -tundja? Kindlasti tasub neil oma tähelepanekustest teada anda. Loodusvaatluste andmebaasi kantud leide saime mõningal määral tigude ohustatuse hindamisel kasutada, kuid sinna olid jõudnud siiski vaid silmapaistvamate liikide vaatlused.

Kui tigude rolli looduses jälgida, siis mille poolest on nad olulised?

Nad on lagundajad, neid võib pidada peenestajateks. Kõdu väiksemateks tükkideks muutes tekib bakteritele ja seentele rohkem kinnitumispinda, mis muudab lagundamise ja mullaks muutumise kiiremaks. Teod lindudele oluliseks kaltsiumirikkaks toiduobjektiks – nende lubikoda võimaldab moodustuda munakoorel. Piirkondades, kus happevihmad on teod hävitanud, võib tigude vähesus olla lindudele limiteeriv tegur.

Suveöödel helendavad jaanimardika vastsedki ei saavat tigudeta.

Jaa. Jaanimardika vastsed toituvad väiksematest tigudest, ajades neid osavalt mööda limajälge taga.

Tigusid peetakse aegluse võrdkujuks. Kõik teavad ju ütlusi „venib kui tigu“ või „teosammul“. Miks loodus nad selliseks on loonud?

Aeglased on nad seepärast, et neil pole vaja kedagi taga ajada. Neile piisab täiesti sellest, kui saavad lihtsalt kusagil varjuliselt kõdu või vetikaid lutsida. Põgenemise asemel loodavad nad kaitsvale kojale ja peitumisoskusele, millest paraku alati ei piisa, nagu jaanimardika vastete puhul. Tigude liikumisviis on ka väga energiakulukas, kuna neil tuleb selleks eritada lima. On leitud, et võimaluse korral kasutavad nad jõu säästmiseks teiste tigude limajälge.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sirp.