Inimene saab paelussi kõige tõenäolisemalt oma koera kakast ({{commentsTotal}})

Põistang-paeluss (Echinococcus granilosus).
Põistang-paeluss (Echinococcus granilosus). Autor/allikas: Chelsea L. Wood/Flickr

Äsja kaitsti Tartu Ülikoolis tervelt kaks doktoritööd ülemaailmselt terviseprobleeme ja majanduslikku kahju tekitavatest paelussidest. Tegemist on esimeste paelussi uuringutega, mis selgitavad ohtliku parasiidi levikut globaalselt. Üheks oluliseks levimisviisiks on näiteks rahvusvaheline loomakaubandus. Kuidas on olukord Eestis?

Tartu Ülikooli zooloogia osakonnas Urmas Saarma juhendamisel kaitstud doktoritööd tõid selgust lisaks loomadele ka inimesel parasiteerivatest paelussidest ja andsid uut infot nende parasiitide seni saladuses olnud elu kohta.

Liina Kinkar keskendus põistang-paelussi kui ühe kõige laiemalt levinud ning inimesi kõige sagedamini nakatavama liigi globaalsele geneetilisele mitmekesisusele ning ajaloolistele levikumustritele; Teivi Laurimäe aga liikide arvule ning kolme kõige ohtlikuma tüve geneetilise struktuuri uurimisele.

Mõlemad kasutasid uuringutes senisest pikemaid mitokondriaalse DNA järjestusi, mis võimaldas senisest täpsemini tuvastada liikide geneetilist mitmekesisust ja populatsiooni struktuuri. Mõlemad doktoritööd on ka esimesed liikide globaalse levikukumustri uuringud, senised on olnud lokaalsed. Just tänu globaalse andmestiku kaasamisele selgus, et põistang-paelussi globaalset levikut on mõjutanud väga oluliselt rahvusvaheline loomakaubandus.

Parasiitlus on looduses moes

Ei ole vist ühtegi organismi, kellel ei oleks parasiite, mistõttu võib parasiitlust pidada looduses üheks levinumaks eluviisiks. Inimeste seas on parasiitlusel negatiivne kuvand, sest keegi ei ole huvitatud enda hüvede jagamisest teistega. Nii peame parasiitideks nii teisi inimesi, kui ka näiteks kuuri alla kuivama riputatud lestadel toituvaid kärbseid ja herilasi.

Ökoloogiliselt tähendab parasiitlus siiski otseselt teise organismi füsioloogilist ärakasutamist – olgu selleks siis tema kudedest energia ammutamisega (nt vereimemine) või teise organismi kasutamine elupaigana. Parasiit kasutab peremeesorganismi energiavarusid, mistõttu peab normaalse elutegevuse jätkamiseks peremees tegema lisapingutuse (nt kulutama rohkem aega toitumisele). See aga võib oluliselt kahandada peremehe edukust.

Ka inimesel on hulgaliselt parasiite, kellest ei pruugi me nende väiksuse ja vähese energiatarbe tõttu teadlikud olla, eriti veel kui nad meie immuunsüsteemi poolt kiiresti kahjutuks tehakse. Kuid on ka suuremaid parasiite, kellest vabanemisega ei suuda meie organism ise toime tulla, abi saamiseks tuleb pöörduda arsti poole. Oluline on siiski teada, et ühegi parasiidi huvides ei ole peremehe kurnamine surmani, vähemasti mitte ajal, mil peremehe eluspüsimine on vajalik parasiidi arenguks, sest peremehe surm tähendab ka parasiidi hukkumist. Seepärast kurnavad parasiidid peremeest aegamööda ja võivad "saladuseks" jääda kuni viimase hetkeni. Nii on see ka paelussidega.

Lahtilõigatud ehhinokoki tsüst lamba kopsust. Autor: Liina Kinkar

Ohtlik parasiit

Parasitoosid ehk parasiitide poolt põhjustatud haigused on maailmas laialt levinud, esinemissagedus on aga suurem just majanduslikult vähearenenud regioonides. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel ulatub Aasias, Aafrika ja Ameerika mandrite lõunaosas nakatunud inimeste arv üle miljardi. Inimestel ühed kõige sagedamini levivad parasiitussid on imi-, ümar- ning paelussid.

Paelussid on lameda välimusega ning võivad mõnel juhul kasvada isegi meetrite pikkusteks (nt laiuss, nook- ja nudipaeluss), kuid on ka liike, kes on vaid paari millimeetri pikkused (ehhinokokk-paelussid).

Vaatamata ehhinokokk-paelusside täiskasvanud usside miniatuursele kasvule (2-7 mm) lõpp-peremehes, põhjustab nende paelusside tsüstina arenev vastsevorm vaheperemehes eluohtlikku haigust nimega ehhinokokoos. Inimtervise seisukohalt on antud haiguse kaks kõige olulisemat vormi alveolaarne ning tsüstiline ehhinokokoos. Alveolaarset põhjustab põhjapoolkeral levinud alveokokk-paeluss, ning tsüstilist ehhinokokoosi kosmopoliitse levikuga põistang-paelussi liikidekompleksi (Echinococcus granulosus sensu lato) kuuluvad liigid. Esimesed kirjalikud märkmed tsüstilisest ehhinokokoosist pärinevad juba Hippokrateselt.

1921. aastast pärit joonis maksas olevatest põistang-paelussi tsüstidest. 

Elutsükli läbimiseks vajab põistang-paeluss kaht peremeest – vaheperemeheks on reeglina sõralised (nt metsloomadest põdrad, koduloomadest lambad, kitsed, veised, pühvlid) ent eksikombel võivad nakatuda ka inimesed, lõpp-peremeheks on aga erinevad koerlased (nt hundid, koerad). Kui lõpp-peremehele ei tekita parasiit suuri vaegusi, siis vaheperehele võib haigus olla eluohtlik. Nimelt moodustuvad vaheperemeestes vedelikuga täidetud tsüstid, mis võivad mõõtmetelt üsna suureks kasvada – suurim teadaolev inimesest leitud tsüst kaalus 3 kg. Tsüstide sees arenevad vastsed, kes loodavad saada ära söödud lõpp-peremehe poolt, kelles neist täiskasvanud ussid arenevad.

Põistang-paelussidel on oluline sotsiaalmajanduslik mõju, sest nakatumise majanduslik kahju globaalselt on umbes 3 miljardit dollarit aastas. Reeglina saab inimene põistang-paelussi nakkuse koeralt, kes oma rooja kaudu parasiidi munadega keskkonda saastab, kuid kelle karvadele ka munad kinnituda võivad. Vaheperemehena on inimene põistang-paelussidele tupiktee, sest inimeselt reeglina haigus edasi ei kandu, kuna elutsükkel eeldab nakatunud organite söömist kiskja poolt. Paraku ei ole tänapäeval inimese sattumine kiskja saagiks tavapärane ja nii ongi parasiit inimorganismis lõhkise küna ees. Küll aga põhjustab nakatumine inimestel tõsiseid tervisehädasid, halvemal juhul võib ravita jäämine lõppeda surmaga.

Üks või mitu liiki ja millised on nende levikumustrid?

Põistang-paeluss on globaalse levikuga keerukas liikide kompleks, kusjuures osad liigid koosnevad veel omakorda mitmetest tüvedest/genotüüpidest (nummerdatud algselt G1–G10). Erinevate tüvedega isendite vahel esineb erinevusi elutsüklites (nt osad on võimelised inimest nakatama, teised jällegi mitte), ühed on levinud eelkõige põhja-, teised lõunapoolkeral. Erinevusi esineb ka tüvede poolt põhjustatud sümptomites – nt G1 tüvega nakatumisel kulgeb haigus kiiremini ja tõsisemate tagajärgedega. Põistang-paeluss oli algselt arvatud üheks liigiks, kuid just tüvede erinevuste tõttu arvati siiski, et tegu on mitme erineva paelussiliigiga. Millise liigiga on nakkuse puhul täpsemalt tegu, on oluline teada arstidel ja veterinaaridel, et rakendada tõhusamat ravi nakkuse leviku peatamisel.

Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Austraalias elavatelt peremeesliikidelt (lammas, veis, inimene, mets- ja kodusiga, kits, pühvel, kaamel, dingo) kogutud proovide põhjal näitas Liina Kinkar põistang-paelussi ühe liigi E. granulosus sensu stricto mitokondriaalset genoomi analüüsides, et liik koosneb kahest selgelt eristatavast tüvest, mitte kolmest, nagu eelnevalt arvatud, ning mõlema tüve geneetiline mitmekesisus globaalselt on suur.

Huvitav tulemus oli ka sage geograafiliselt kaugete proovide (nt Austraalia, Põhja-Aafrika ning Euroopa) geneetilise sarnasus. Kuna eelkõige on parasiidi nakkus levinud koduloomade seas, siis võib globaalse geneetilise segunemise põhjuseks pidada just loomakaubandust, mis on aidanud ussidel kiiresti pea kõikjale levida. Materjali fülogeograafiline analüüs näitas, et selle põistang-paelussi liigi "kodumaaks" on ilmselt Lähis-Ida, mis on ka lamba, veise ja kitse kodustamise piirkond – liigid, kes on kõik olulised paelussi vaheperemehed.

Ehhinokoki proovide DNA eraldamine. Autor: Liina Kinkar

Teivi Laurimäe doktoritöö üks olulisem eesmärk oli aga välja selgitada aastakümneid segadust tekitanud põistang-paelussi nelja tüve/genotüübi (G6, G7, G8, G10) liigiline staatus. Senini ei olnud ühtset arusaamist, kas antud nelja genotüübi puhul on tegemist ühe või kahe või isegi kolme liigiga. Seejuures on ühtne arusaamine oluline nii arstidele kui veterinaaridele, et oleks tagatud ühene omavaheline kommunikatsioon inimesi ja koduloomi mõjutavatest liikidest.

Teivi Laurimäe doktoritöö näitas, et eelmainitud neli genotüüpi esindavad tegelikult kahte liiki – koduloomadel (kits, siga, koer) ja pigem lõunapoolsematel aladel esinevad genotüübid (G6, G7) on üks liik, ning põhjapoolkeral eelkõige metsloomadel (põder, põhjapõder, hunt) esinevad genotüübid (G8, G10) on teine. Lisaks uuris Teivi ka inimesi kõige sagedamini nakatavate tüvede (G6, G7, G1) populatsioonide struktuuri Ameerikas, Aafrikas ja Euroopas. Kõigi kolme tüve puhul oli samuti selgelt näha, et loomakaubandusel on olnud märkimisväärne mõju populatsioonide struktuurile. Üllatav tulemus oli aga, et tuvastati ka üks geneetiliselt märkimisväärselt divergentne põistang-paelussi proov, mis tõstatab küsimuse seni teadmata geneetilisest variandist.

Kuidas on olukord Eestis ja kas meie koeraomanikud peaksid olema ärevad?

Eestist on senini tuvastatud põistang-paelussi tüvedest/genotüüpidest metsloomadel esinevad tüved G8 ja G10, eelkõige põtradel ja huntidel. Inimese tervise seisukohalt on kindlasti tähelepanuväärne, et hiljuti tuvastati Tartust ka inimesi kõige sagedamini nakatav tüvi G1. Kuidas see siia jõudis ja kas G1 ka siinkandis edasi ringleb, on siiani selguseta. Inimeste nakatumist metsloomadel esinevate tüvedega peetakse harvaks ning haiguse kulg on leebem ja tagajärjed vähem tõsised võrreldes inimesi kõige sagedamini nakatava G1-tüvega. Nimelt on G1 tüve puhul tsüsti areng maksas või kopsus märkimisväärselt kiirem. Ravi teeb keerukaks sümptomite peiteaeg, milleks võib kuluda 10-15 aastat. Ravimeetoditest kasutatakse tsüstist vabanemiseks sagedamini kas operatsiooni või keemiaravi.

Eestis ei ole koeraomanikel esialgu põhjust muretseda. Küll aga peaksid antud parasiiti kindlasti silmas pidama jahimehed, kellel on tavaks jahikoertele sööta kütitud loomade tooreid sisikondasid. Koerad võivad nakatuda ja neilt võib nakkus kanduda inimesele. Kuigi Eestis on tsüstilist ehhinokokoosi esinenud harva (1-2 või vähem juhtu aastas), siis näiteks Lätis ja Leedus märksa sagedamini. Seega on koertele regulaarne ussirohu andmine kindlasti olulisel kohal selle ja ka muude parasiitide haiguse ennetamiseks.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: