Ökosüsteemi teenuste kontseptsioon on antropotsentristlikum lähenemine loodusele ning väljendab erinevaid hüvesid, mida loodus inimese jaoks pakub – selgitab Tartu ülikooli makroökoloogia vanemteadur Tsipe Aavik:

Rõhutaksin siin just sõna "erinevaid", kuna lisaks majanduslikele n-ö hüvedele käivad sinna alla ka keskkonnakaitselised aga ka kultuurilised hüved. Kõige lihtsamini mõistetavad on ilmselt majanduslikud teenused – et nt metsast saab puitu, marju, seeni jne. Samuti on metsal rekreatiivsed, keskkonnakaitselised ja sotsiaalsed ning identiteediga seotud väärtused. Meie keskkonda mõjutavate otsuste langetamisel tuleks kõiki neid "teenuseid" (uue lähenemise kohaselt looduse panuseid või hüvesid laiemalt) arvesse võta.

Kuigi kohest otsest majanduslikku panust kõigil mainitud hüvedel pole, võib nende ignoreerimine otsustusprotsessides siiski viia inimeste rahulolematuse ja pettumiseni ning mõnikord pikas perspektiivis ka majanduslike kahjudeni. Seetõttu tuleb meil erinevatest ökosüsteemi teenustest rääkida, neid vajadusel ka hinnastada ja otsuste langetamisel arvesse võtta.

Mõni väga lihtsustatud näide: võtame maha metsa või muudame pool-looduslike elementidega maastiku monokultuurseks põlluks. Milline oleks olnud mahavõetud metsa rekreatiivne väärtus, väärtus turismitööstusele, väärtus seene-ja marjakorjajatele? Monokultuurselt põllult saame küll esialgu suuremat saaki, kuid eemaldades maastikust mitmekesised õistaimedega niiduribad kaotame põllukahjurite looduslike vaenlaste elupaigad ja tolmeldajate toitumislaua, mistõttu tuleb suurendada kulutusi pestitsiidele ja võib-olla lõpuks ka tolmeldatava kultuuri puhul süsteemi tolmeldajad muretseda. Need ongi majanduslikult mõõdetavad erinevad teenused.

Kuidas teadlased või poliitikakujundajad ökosüsteemi teenustega kokku puutuvad ja milleks see termin hea on?

Teadlaskond on selle teemaga üsna põhjalikult juba mõnda aega tegelenud alates selle kontseptsiooni tutvustamisest 2000ndate alguses. Ökoloogiline ökonoomika tundub olevat üks olulisi võtmeid, kuidas asuda otsuselangetajatega, kes sageli juhinduvad majanduslikest argumentidest, paremasse dialoogi.

Kontseptsioon leiab üha sagedamini tee ka poliitilistes otsustusprotsessides sisendina kasutatavatesse dokumentidesse ja uuringutesse. Praegu käimasoleva metsateemalise diskussiooni valguses oleks asjakohane tuua näitena üks hiljutine Eurobaromeetri uuring, kus küsiti inimestelt muuhulgas ka seda, milliseid hüvesid nad metsaökosüsteemis näevad. Selgus, et 70% küsitletutest Eestis pidas oluliseks just metsa looduskaitselist tähtsust erinevate taime- ja loomaliikide elupaigana. 57% nägi metsal olulist rolli kliimamuutuste leevendaja ning süsiniku sidujana. 41% küsitletuist arvas, et metsa üks olulisimaid hüvesid on puit. Need arusaamad metsa rollist inimese jaoks on kõnekas argument, millest tuleks edaspidist metsade majandamist mõjutavate otsuste langetamisel lähtuda.

Tegelikkuses pole selline erinevate otsuste plusside ja miinuste kaalumise metoodika sugugi mitte uus. Võiks näiteks meenutada, kuidas 1960ndatel püüti loopealseid metsastada, lootuses need muidu üsna mitteproduktiivsed kooslused kuidagi majanduslikult tulusamaks muuta – ehkki teadlased olid välja arvutanud, et kasutades loopealseid traditsioonilisel viisil karjamaadena võib pikas perspektiivis loopealsetelt saadav majanduslik tulu olla 6-7 korda suurem võrreldes loopealsete metsastamisest saadava tuluga. Ometi püüti metsastamiskampaaniat ellu viia isegi väga õhukese mullakihiga plaatjatel loodudel, kus istutusaukude tegemiseks kasutati puhuti lõhkeainetki. Sellisel moel rikuti paraku tuhandeid hektareid looduskaitseliselt väärtuslikke ning mitmekesiseid loodusid, selle asemel et säilitada loopealsed ja nende iseloomulik elurikkus ning saada märkimisväärselt suuremat majanduslikku kasu.

"Ökosüsteemi teenuste" väljendisse on konflikt juba sõnastuse poolest sisse kirjutatud – et kedagi nagu teenindatakse, et keskkonnal oleks justkui hind ja konkreetsed mõõdetavad teenused, mida ta pakub – mis selle lähenemise miinused on?

Jah, sõna "teenused" sellele justkui viitab. Ma arvan, et just see oli põhjus, miks nüüd on hakatud rohkem rääkima "looduse panustest", mis hõlmab ka mittemateriaalseid väärtusi, ehk siis mida tõepoolest on võimatu rahasse panna.

Hiljuti ajakirjas Science avaldatud teadusartikkel soovitabki "teenused" edaspidi asendada uue, täpsema ja laiemalt olukorda kirjeldava väljendiga – inglise keeles "nature's contributions to people (NCP)" ehk "looduse panused". Uus lähenemine võtab lisaks majanduslikule vaatenurgale arvesse erinevad maailmavaated ja väärtusruumid, näiteks kohaliku kogukonna sideme loodusega ning teised majanduslikku arvestusse mittemahtuvad omadused. Kuidas see tekkis? 

Uus lähenemine võrsus vajadusest võtta IPBESi aruannete poliitikasoovitustes (IPBES, The Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services, on valitsustevaheline elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste koostöökogu) arvesse looduse erinevaid väärtusi, mitte vaid neid, mis lähtuvad majanduslikust vaatenurgast – selgitab Tartu ülikooli botaanika vanemteadur, Aveliina Helm, kes ainsa Eesti IPBES-i eksperdina uue kontseptsiooni kujunemise juures viibis. Nii käsitleme ühe olulise vaatenurgana kohaliku pärimusteadmise ja loodustunnetuse olulisust elurikkuse säilimisel, loodusväärtuste kaitsel ning inimeste heaolu tagamisel.

Kui Eestis on paljude inimeste side loodusega ehk nõrgenenud, siis väga paljudele kogukondadele üle maailma on vahetult ümbritsev looduskeskkond ja suhe selle keskkonnaga nende identiteedi lahutamatuks osaks. Seda ei olegi võimalik rahasse ümber panna, kuid senine ökosüsteemi teenuste kontseptsioon ei võimaldanud selliseid inimeste elukvaliteeti mõjutavaid erinevaid aspekte väga hästi arvesse võtta. Uus lähenemine mõtestab looduse mõju inimesele tervikuna ja püüab hõlmata kõik need looduse omadused, mis inimese elukvaliteeti kas otseselt või kaudselt mõjutavad.

Samuti ei võtnud ökosüsteemiteenuste kontseptsioon arvesse teisi väärtusruume peale majandusliku, kuigi väärtusruume on erinevaid: inimesed ei pruugi otsuste tegemisel lähtuda vaid majanduslikest aspektidest, vaid otsuseid tehakse ka teistest väärtustest lähtudes: lähtudes ökoloogilistest kaalutlustest, sotsiaalsetest kaalutlustest või kultuurilistest ja kohalikust (pärimus)teadmusest lähtuvatest kaalutlustest. Uus kontseptsioon proovib arvesse võtta kõiki võimalikke väärtusruume ning aidata seeläbi anda paremaid ja terviklikumaid soovitusi loodusressursside kasutamisel ning poliitikakujundamisel. Looduse panused hõlmavad lisaks hüvedele  ka looduse negatiivsemaid külgi – needki vajavad arvesse võtmist.

Uus lähenemine vajab ka uut eestikeelset terminit: kontseptsioon on nii värske, et kokkulepet eestikeelse tõlke osas veel ei ole, selles artiklis kasutame vastet  "looduse panused", kuid tulevik näitab, milline eestikeelne termin püsima jääb. 

Üsna sarnaselt ökosüsteemiteenuste kontseptsioonile jaguneb ka uus lähenemine mitmeks alamvaldkonnaks: reguleerivad "panused" (elupaik, tolmeldamine, aineringed jm selline traditsiooniline), materiaalsed panused (toit, energia, materjalid) ning mittemateriaalsed panused (kõik need looduse panused, mis mõjutavad inimese heaolu, individuaalselt ja/või kollektiivselt, näiteks kuulub siia suhe ümbritseva keskkonnaga, identiteedi loomine, keskkonnakasutuse õigus ja selle tunnetamine ning väga olulisena(!): tulevikuväljavaadete säilitamine).

Kiiresti muutuvates keskkonnatingimustes me ei tea, milliseid looduse väärtusi on meil täna hädavajalik säilitada, et ka tulevikus hakkama saada. Täna ebaolulisena tunduv võib saada meile eluliselt vajalikuks. Üks looduskaitse ja elurikkuse kaitse olulisi põhjuseid ongi inimkonna tulevikuväljavaadete säilitamine, et tulevaste põlvkondade heaolu mitte ohtu panna.