Suuremahulise ämblike uuringu käigus paigaldati Lääne-Eesti ja suuremate saarte loopealsetel väljavalitud 110-sse püügikohta 1100 pinnasepüünist.

10 päevaga kukkus sinna ligi 5000 ämblikku ja nagu neli-viis kuud kestnud määramine laboris näitas, jagunesid nad kõik 18 erinevasse sugukonda ja 154 eri liiki.

Ämblikuekspert Mart Meriste paigaldamas koos oma laste abiga ämblikupüüdmiseks pinnasepüüniseid. Neid pildistas pereema Aveliina Helm, kes on Tartu ülikooli botaanika vanemteadur ning maailmas üks enim viidatud keskkonnateadlane ja taimeökoloog.

Pinnasepüünis ämblike püüdmiseks. Pinnasepüünis on pinnasesse kaevatud ja maapinnaga tasa oleva servaga tops. Sellised 200milliliitrised ühekordsed joogitopsid, mida ämblike pinnasepüünisteks kasutatakse on populaarsed ka suvistel grillipidudel. 

Plastiktopsist tehtud pinnapüünise põhjas on konserveeriv vedelik, milleks kasutati küllastunud soollahust. See on vesi, milles on lahustatud ligikaudu 200 grammi keedusoola liitri vee kohta. Lahusele lisati vee pindpidevuse vähendamiseks ka veidi lõhnatut nõudepesuvahendit. Selline vedelik surmab loomad kiiresti, säilitab neid hästi ja mahasattumise korral ei põhjusta olulist keskkonnakahju. Autor: Mart Meriste 

“Mõne liigi määramine on väga lihtne: viskad pilgu peale ja tõstad kohe kõrvale. Kuid nendega keda esineb harvem, on lugu keerulisem,” kirjeldab Merist ämblike määramise tööd laboris. 

Ka imepisikesed, vaid 3-millimeetirise kehapikkusega mullas elavad ämblikud on Meriste arvates veel üsna suured. Nende määramiseks uurib ta isendi suguelunditel olevaid umbes 0,06-millimeetrisied karvakesi: vaatab läbi mikroskoobi ja võrdleb eri kunstnike joonistustega nii raamatus kui internetis.

Niimoodi tuvastas Meriste viimaste aastakümnete mahukaima ämblike uuringu käigus 154 ämblikuliiki, kellest 6 kohati Eestis esimest korda.

Ämbliku-uurija jaoks on mõlemad numbrid suured ja üllatuslikud.

“Väga paljud liigid, mis mujal on väga haruldased olid seal väga tavalised ja ka vastupidi,” sõnas Meriste.

Arahnofoobi unenägu. Autor: Mart Meriste

Kõige rohkem uusi ämblikuliike andis Eestile Kuivastu–Kuressaare maanteed palistav Võrsna loopealne, kust Mart Meriste leidis kangurlaste sugukonda kuuluva ämblikuliigi Walckenaeria furcillata ja krabiämbliklaste hulka kuuluva ämblikuliigi Xysticus audax.

Neist esimene on kuivade ja madala taimestikuga elupaikade liik, kes on kogu Euroopas väga haruldane. Xysticus audax on Euroopast pärit ja seotud põhiliselt nõmmede ja põõsastikega.

Krabiämblik Xysticus audax Autor: Flickr Creative Commons

“Selle liigiga on ka selline huvitav lugu,” räägib Meriste, “et vaadates välismaal ilmunud kokkuvõtteid Eesti ämblikest, on Xysticus audax meil leitud juba 1969. aastal. Tegelikult kirjutas Asta Vilbaste sel aastal oma “Eesti Ämblikud I“ raamatus, et mõned Xysticus christatus’e isendid sarnanevad Xysticus audax’ile. Ilmselt ei osanud raamatu välismaine lugeja piisavalt eesti keelt.”

Huvitava ämblikuleiuna nimetab Meriste ka Lõu loopealselt leitud huntämbliklaste hulka kuuluva liigi Aulonia albimana, kes on samuti kuivade, kiviste ja samblaste avatud elupaikade asukas.

Huntämblik Aulonia albimana on samuti Eestis uustulnuk. Suure ämbliku-uuringu käigus leiti teda vaid neljalt alalt: Ilplalt, Kassarilt, Türjult ja Atlalt. Autor: Mart Meriste

 Kangurämblik Walckenaeria furcillata on Eestile uus liik. Autor: Aveliina Helm, Mart Meriste

Ka Trichoncus affinis kääbusämbliklane on Eestile üks kuuest uuest liigist. Pildil isane isend.

Tegemist on üsna haruldase liigiga ja Mart Meriste sõnul võib tema olla üks nendest liikidest, kes eelistab lõunapoolsemaid ja soojemaid alasid. Tegu on väga vähearvuka liigiga kogu Euroopas, kes elab vaid väga klibustes, madala taimestikuga ja päikesele avatud kooslustes. Täpselt nagu meie loopealsed. Eestis leidus teda vaid Kassari loopealse klibusel pinnal. Foto: Mart Meriste

Lisaks uutele liikidele leiti ka mitmeid haruldusi, kelle kohta olid varem teada vaid mõned üksikud leiukohad.

Nii näiteks tuvastas vabatahtlik Leedu zooloog Norbertas Noreika Saaremaa looaladelt mitmeid üleeuroopaliselt väga ohustatud ja kuivadele lubjarikastele elupaikadele spetsialiseerunud jooksikuid ning Villu Soon ja Peeter Tarlap omajagu huvitavaid liike astlaliste kiletiivaliste hulgast.

Eesti loopealsetel tehtud suur ämblike uuring on väga tähtis, sest ämblikud reageerivad neid ümbritsevatele tingimustele väga kiiresti ja on seega olulised keskkonna indikaatorid. Nad on ökosüsteemi toimimise seisukohalt väga tähtsad. Ämblikke uurides on võimalik teada saada, missugused suhted ühes ökosüsteemis liikide vahel valitsevad ja milline on seal üldine keskkonna tervis. 

Uued leiud ämblike ja teiste rühmade seas näitavad, et Eesti saarte avatud ja kidurakasvulisi loopealseid vajavad Eestis lisaks taime-, sambla- ja samblikuliikidele ka paljud haruldased loomaliigid.

“Sedalaadi haruldaste elupaikade nii põhjalike uuringutega saame väga olulisel määral täiendada meie teadmisi oma elurikkuse kohta,” räägivad arahnoloog Mart Meriste ja Tartu ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm. “Liikide levikuandmed on ka globaalse tähendusega võimaldades kirjeldada nii keskkonnamuutusi kui võimalikke ohte keskkonnale ja elurikkusele.”