“Nii nagu ilmselt iga botaanik on oma kodukoha ümbruse taimkatte ära kirjeldanud, tegime seda ka meie. Hiljem võrdlesime seda minu Läänemaal elava ämma kodukoha ümbert kogutud andmetega,” räägib Helm kodukrundi botaanilisest inventuurist. Muidu liigirikkuse poolest tuntud Läänemaa jäi samal pindalal voorele nelja liigiga napilt alla.

“See oli tõesti üllatav!” ütles elurikkuse uurimisele keskenduv Helm. “Me elame väga tugevalt intensiivse põllumajanduse poolt mõjutatud piirkonnas, kus pärandkoosluste liike on väga vähe. Kõrge liigirikkuse kujunemisel sai siin määravaks maastikuline mitmekesisus. Erinevalt ämma elukoha ümbrusest on meie voore nõlval esindatud ökosüsteemid kuivast niidukooslusest erinevat tüüpi metsade ning õõtsiksooni.”

Tartu ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm on maailmas üks enim viidatud keskkonnateadlane ja taimeökoloog. Tema elukaaslane Mart Meriste on Eesti ainuke ämblikuuurija. “Ei, ämblike kohta pole me veel kodus inventuuri teinud.”

Küll aga loevad ämblikulisi ja niidutaimi Helm ja Meriste Lääne-Eesti kadakastel karjamaadel, loopealsetel. Seda selleks, et kaardistada loopealsete kinnikasvamisega kui ka nende taastamisega seotud ökoloogilisi muutusi ja saada uusi teadmisi, mis aitaks hääbuvaid pärandkooslusi kaitsta ja säilitada.

Kolmandik kogu maailma loopealsetest paikneb Eestis ning lisaks meile leidub loopealseid ka Rootsi suurtel saartel Ölandil ja Gotlandil (pildil). Aveliina Helm uurib töörühmaga, kui sarnased on erinevate piirkondade loopealsed. Nad on teada saanud, et Eesti loopealsed on oma liigiliselt koosseisult ja ökoloogialt Rootsi looaladest omajagu erinevad ning seetõttu ei saa loopealsete globaalsel kaitsel lootma jääda vaid Rootsi pingutustele. (Foto: Pille Gerhold)

Pärandkoosluste saatus

Vanasti oli tavapärane loomade liikumine ühelt karjamaalt teisele, võttes tahtmatult kaasa ka taimede seemneid. “Ühe lamba seljast on Saksa teadlased leidnud karjatamisperioodi lõppedes 8 500 seemet 85 erinevast liigist. Kõik need seemned loodavad lamba villakusse kinnitunult leida tee oma emataimest kaugemale, teistele karjamaadele,” kõneleb Helm. “Eelmise sajandi jooksul jõudis pärandkoosluste traditsiooniline hooldamine ehk karjatamine praktiliselt lakata ja see on pärandkoosluste liikidele ja koosluste liigirikkusele hävitavate tagajärgedega.”

Näiteks veel 70 aastat tagasi laius Eestimaal kuivi lubjarikkaid õhukesemullalisi pärandkooslusi, loopealseid, 43 000 hektaril. Praegu on neid alles vaid 8 000 hektaril, millest korralikult on hooldatud vähem kui 2 500. Kadakastest karjamaadest veelgi liigirikkamaid puisniite on ajalooliselt Eestis olnud koguni 850 000 hektaril. Täna on neist järel vaid 850.

Ent 70 protsenti Euroopa taimeliikidest on seotud just selliste inimtekkeliste ja valgusrohkete avakooslustega. Poollooduslike ökosüsteemidega on seotud ka ligi 90 protsenti Eesti punase raamatu soontaimedest, 20 protsenti seentest, ligi pooled samblikest, 55 protsenti selgroogsetest ja 42 protsenti selgrootutest.

“Terve ökosüsteem laguneb pärandkoosluste kadumisel koost,” nendib Helm. “Kogu Eesti ja Euroopa inimkaaslev loodus on aastatuhandeid arvestanud, et süsteem on kohalikus kontekstis väike ja käsitsi majandatav. Samas maastiku skaalal on liikidel vaja, et selliseid kooslusi oleks palju, maastikud oleksid mitmekesised ning iga järgmine karjamaa oleks eelmisele võrdlemisi lähedal.”

Eesti pärandkooslused on paremini säilinud Läänemaal ja saartel, kus õhuke muld on takistanud maade muutmist põldudeks. Kuid sealgi on enamus niidukooslusi suures hävimisohus ning selleks, et liigirikkus saaks säilida, on vaja asuda kooslusi paremini ja suuremal pindalal hooldama.

Aga kaua sa ikka neile saarlastele jõuad rääkida, et teil on nii ilusad karjamaad, peate neid hooldama, võtke endale lambad? “Lõpuks hakkas see juba endalegi õõnsalt kõlama, ei tundunud enam veenev,” rääkis botaanikateadur Aveliina Helm, kuidas perekond eelmisel aastal ka enda aiataguse hüljatud karjamaa taastamiseks 15 villakandjat võttis. Nüüd näksib seal rohtu juba 38 eelmise sajandi keskel Lõuna-Aafrikas aretatud dorperit.

Kuigi lambaid on Helmi sõnul juba “hirmus palju”, on nende karjamaa taimekooslus endiselt väga vaene. “Elame kohas, kus ümberringi on kõik pärandkooslused hävinud. Me tahaksime endale liigirikast karjamaad, ent iseseisvalt need taimed siia enam tagasi ei tule.” Ei tule sellepärast, et elurikkust, ei ole võimalik hoida väikestel isoleeritud aladel. Seda on Helm ka teaduslikult näidanud.

“Kui me pärandmaastikke hoiame, peame me hoidma nende pindala võimalikult suure, et taimeliigid ja ka tolmeldajad ning teised organismirühmad saaksid pikaajaliselt elada. Selleks on vaja palju lähestikku asuvaid kooslusi. Sellepärast ongi vaja poollooduslikke ökosüsteeme taastada ja nende pindala suurendada.”

Helm on muuhulgas nõu ja jõuga abiks ka loopealsete karjamaade taastamise ettevõtmises “Elu alvaritele”. Euroopa Liidu ja keskkonnainvesteeringute keskuse toel plaanitakse aastaks 2019 taastada 2 500 hektaril loopealseid. Selleks raiutakse Saaremaa, Muhu, Hiiumaa, Läänemaa ja Pärnumaa looaladelt võsa ja alustatakse taas karjatamist. Sellega kahekordistatakse praegu hoolduses olevate loopealsete pindala.

Suur osa Eesti loopealsetest on võsastunud, mistõttu on alustatud loopealsete taastamisega. Loopealsete taastamise käigus eemaldatakse aladelt liiga tihe kadakavõsa või männik ning alustatakse karjatamisega. Sel aastal paigaldame taastatavatele looaladele püsivaatlusalad, kus jälgime elustiku edasist käekäiku. (Foto: Mart Meriste)

Teadus aitab loodust kaitsta

Kuigi looduskaitsjaid nähakse Aveliina Helmi sõnul tihti tüütute majanduse ja elu takistajatena, on nende suurim soov nii looduse kui inimeste elu parandamine pikas perspektiivis. Loodushoidjate halb maine võib Helmi sõnul pärit olla ka pool sajandit tagasi tehtud valedest otsustes.

50-80 aastat tagasi olid Eesti rannakarjamaad veel väga ilusad, valgusrohked ja liigirikkad. Bioloogid läksid sinna, vaatasid: oo, nii palju liike! “Appi, kellegi lehm sööb siin orhideed!” Inimestel kästi loomad rannaaladelt ära viia.

Nii võeti süsteemist välja see ainuke element, mis seda veel üldse elus hoidis. Esimesel kümnel aastal paistis kõik veel väga ilus, siis hakkasid aga rannaalad kinni kasvama, võsastuma, liigid kadusid.

Koostöös Soome teadlase Ilkka Hanskiga on Helm 2006. aastal näidanud, et kuigi loopealsed on oma kunagisest pindalast kaotanud pea 80 protsenti, on nende niitude tänane liigiline mitmekesisus ikka veel seotud kunagise suurusega, mitte aga praeguse, juba kahanenud pindalaga. See tähendab, et meie loopealsed on liigirikkamad, kui nad tänast pindala arvestades peaksid olema.

“See on hea näide väljasuremisvõlast. Meie loopealsetel leidub liike, kes seal ei peaks olema, kuna elupaiga tingimused ei ole neile enam sobivad, kuid oma aeglase elutsükli tõttu ei ole nad veel täiel määral keskkonnatingimuste muutustele vastanud.“

Oma “vastusega” on hiljaks jäänud ka valgust ja laialt ringi rändamist armastavad loopealsete asukad kassikäpp, kuldkann ja värihein, mis Lääne-Eesti looaladel on täna veel väga tavalised. Sada aastat tagasi olid need niidutaimed väga levinud ka Põhja-Eesti suurtel looaladel, kuid nüüdseks on nad sealsetel väikestel ja isoleeritud loopealsefragmentidel jäänud väga harvaks või sootuks kadunud.

Ent iga võlg peab ükskord makstud saama. Nii ka väljasuremise oma, sest ebasobivates tingimustes ei saa lõputult elada ja nii kaovadki meie niitudelt liigid, kes muutunud olukorraga toime ei tule.

Juba praegu ei anna kassikäpp ning teised sarnased liigid enam nii palju järglasi kui varem ja nad ei ole enam ka geneetiliselt nii mitmekesised kui pikalt eluspüsimiseks vaja. Sarnaseid silmale nähtamatuid muutusi, mis loopealsetelt kaduvate liikidega kahanenud elupaiga pindala või isolatsiooni tõttu toimuvad, on Helm näidanud koos nüüdseks juba doktorikraadi kaitsnud juhendatava Krista Takkisega.

Professor Meelis Pärteli juhitavas Tartu ülikooli makroökoloogia töörühmas on välja arvutanud, et 40 protsenti nendest liikidest, keda me täna Lääne-Eesti loopealsetel näeme, elavad väljasuremisvõlas ehk on suures ohus. “See tähendab, et igal Lääne-Eesti loopealsel võib karta peagi 20 nendele aladele iseloomuliku liigi kadu,” lausus Helm, kes püüab teadustöödes leitut rakendada ka Tartu ülikooli võrseettevõttes Nordic Botanicalis.

Pärandkoosluste säilitamisele kaasa aitamiseks soovitab Helm muu hulgas liha ostes valida just pärandkoosluste hooldajate kasvatatud veiste või lammaste oma. “Võrreldes tööstusliku lihaga on see ka erakordselt maitsev,” kiidab ta. “Uurimused on näidanud, et kui looma ninaesine on olnud äärmiselt liigirikas, on ka liha ja piima kvaliteet parem.” Traditsioonilisel põllumajanduslikul tegevusel – karjatamine, heina transport, kariloomade liigutamine ühest kohast teise – on suur-suur roll niidukoosluste liigirikkuse ülesehitamisel ja taastamisel.

Lisaks pärandkoosluste kaitsmisele soovib Helm teaduse kaasabil jõuda kord ka olukorda, kus põllukultuure toodetakse loodussäästlikult ja mitte tulevikku hävitades ning aastasadade jooksul välja kujunenud liigirikkuselt lõivu võttes. “See on võimalik, ma tean ja tunnen seda oma kontides.”

Taimeökoloogi suved mööduvad sageli „ruute tehes“. Siin kirjeldab Aveliina Helm koos Krista Takkisega Saaremaa Atla loopealse liigirikkust väga väikeses skaalas – 10x10 sentimeetril. Sellises skaalas tehtud analüüsid aitavad tuvastada mitmeid kooslusesiseseid protsesse. Pisikesel ruudukesel võib kasvada üllatavalt palju liike. Helm on selliselt 10x10 laigult leidnud kõige rohkem kasvamas 21 erinevat soontaimeliiki. Selle skaala maailmarekordihoidja on aga Laelatu puisniit Lääne-Eestis, kus on leitud kasvamas 25 liiki. Foto: (Meelis Pärtel)

ERR Novaatoris ilmub juulikuus artikliseeria Eesti naisteadlastest, milles avame Eesti ülikoolides tegutsevate naisteadlaste tööd ja karjäärivalikuid.