Ölandi alvarile lisavad ainulaadsust väga erineva päritolu ja pika ajalooga taimeliigid. "Me oleme leidnud siin kohti, kus on 1 dm² kohta kuni 23 erinevat taimeliiki. Me ei tea, milliseid liike meil tulevikus vaja on. Võib-olla meil on ravi aidsi vastu siin samas rohumaadel, me ei tea seda, võib-olla see on natuke liiga ulme,“ tõi liigikaitsespetsialist Helena Lager saates "Osoon“ välja liikide kaitsmise ühe tähtsa külje.

Kaugematest külalistest kasvab Ölandil näiteks Lõuna-Euroopas tuntud kipslill (Gypsophila). "See on jäänuk jääajast, mis oli meil 12 000 aastat tagasi. Öland tõusis merest, jää taganes ja pärast seda oli muidugi väga külm. Soojematel perioodidel, /.../, oli mitmeid liike, mis tulid siia Ölandile, sest pinnas on väga õhuke /.../ ja läheb väga soojaks,“ selgitas Lager. Kuna asualadest pole ülekasvanud ka kõrgem taimestik, ongi liik saarel tänaseni püsima jäänud.

Endeeme leidub Ölandil teisigi. Näiteks usjas samblik Thamnolia (Thamnolia vermicularis) on tegelikult arktilise tundra liik. Ojamaa kuldkann (Helianthemum oelandicum) aga jäänuk liustikuaegadest.

Teadlased eesotsas loopealsete uurija Eje Roseniga tegid Ölandi taimestiku põhjaliku uurimisega algust peaaegu 50 aasta eest. "Ma panin alvari peal erinevatesse kohtades laiali umbes 60 platsi ja need olid 1x1 m². Igal aastal me kontrollisime, kuidas taimed nendel platsidel on kasvanud,“ meenutas Rosen.

Kogemused näitavad, et tarastamata uurimisplatsid süüakse mõnel aastal kariloomade poolt suisa paljaks. "Kui on kuiv aasta, siis järsku kõik põhimõtteliselt sureb siin ja kõik algab otsast peale,“ lisas teadlane. See omakorda teeb võimalikuks väikestel üheaastatel taimedel mõneks ajaks üles tulla, kuni need varjutatakse uuesti roht- või suuremate taimede poolt.

Alvarite säilitamisel on oluline roll inimestel. Avatud maastike kinnikasvamise vältimiseks tuleb pidevalt kadakaid raiuda. "Ilma farmeriteta ja ilma karjata on see kadunud siit saja aasta pärast, kuna see kasvab kinni. Isegi kui mingid kohad on avatud, kus on ainult paljas paekivi, võtab see väga kaua aega, aga see peab olema karjatatud,“ rõhutas ohustatud liikide tegevusprogrammi koordinaator Susanne Forslund.

Kuigi liigirikkuse säilitamine on juba iseenesest oluline, võib loopealsete kaitsmine meeldida ka inimestele, kellel on meeles rohkem rahanumbrid. "Alvar on väga eriline maastiktüüp ja kui meil on neid ainult Rootsis ja Eestis. See on saanud samuti väga suureks turismikohaks ja see on hea põhjus hoida seda vabana, mitte lasta neid kadakatest täis kasvada,“ märkis Rosen. Samale võiks tema sõnul sagedamini mõelda ka Eestis.