Loopealsete säilitamine vajab kiiret tegutsemist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Nõmme-tähniksinitiib on loopealsetele omane haruldane päevaliblikaliik, mis kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse.
Nõmme-tähniksinitiib on loopealsetele omane haruldane päevaliblikaliik, mis kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse. Autor/allikas: Anu Tiitsaar
Toimetaja Piret Ehrenpreis

Teadlased ja looduskaitseorganisatsioonid tegid keskkonnaministrile ühispöördumise, milles avaldasid pahameelt ministeeriumi tegevusetuse pärast loopealsete kaitsel. Teadlaste sõnul oleks lähema viie aasta jooksul võimalik midagi veel ette võtta, et loopealseid ulatuslikumalt päästa. Taastamistöödega viivitamine võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi, sest liigirikkus hävib. Samuti läheksid võimalikud taastamistööd nii märkimisväärselt kallimaks.


Loopealsed on õhukese lubjarikka mullakihiga poollooduslikud rohumaad. Sellised kadakased karjamaad on iseloomulikud saartele ja rannaaladele. Looduskaitse seisukohalt on neil eriline tähtsus suure liigirikkuse tõttu. Paraku on karjakasvatuse vähenemise tõttu suur osa loopealsetest kiirelt kinni kasvamas. Eestil on aga nende koosluste säilitamisel võtmeroll, sest kolmandik kogu maailma loopealsetest asub just siin, ütles Tartu ülikooli botaanika teadur ja loopealsete hoolduskava autor Aveliina Helm.


"Viimased kümme aastat on Eesti loopealsetel olnud kuidagi eriti kurb ja katastroofiline. Kui veel 2001. aastal pärandkoosluste kaitse ühing hindas loopealstete pindalaks 12 000 hektarit, siis täna julgeme öelda, et neid ei ole üle paari-kolme tuhande hektari. Ja see on viimase kümne aasta saavutus," rääkis Helm.


Aeg tiksub loopealsete kahjuks

Möödunud aastal valmis Keskkonnameti ja ekspertide koostöös Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu loopealsete taastamise kava Euroopa Liidu LIFE+ taotlusvooru esitamiseks. Keskkonnaministeeriumi vastuseisul jäi see aga esitamata. Ministeeriumi asekantsleri Andres Talijärve sõnul oli siinkohal põhjuseks kahtlus, et kavandatavad tööd ei anna pikaajalist tulemust.


"Meil ei olnud täit veendumust selles, kuidas eramaadel loopealseid niimoodi taastatakse, et maaomanikud sellega alati nõus on. Järgmine küsimus oli see, kas pärast taastamist keegi ka neid hooldab ja kas maaomanikud ikka annavad endale aru, et kui need taastatud loopealsed mõne aasta pärast jälle võssa kasvavad, et millised sanktsioonid sellele järgnevad. Läbirääkimised nende teostatavate tööde üle pole veel päris lõppenud, seetõttu jäi sellel korral see kaasfinantseeringu nõusolek andmata,“ selgitas Talijärv.


Lähtuvalt looduskaitse arengukavast on ministeeriumil plaan jõuda aastaks 2020 nii kaugele, et taastatud on 7700 hektarit loopealseid. "Ega loopealsed ei ole ka nüüd sellised alad, mis päeva pealt või aastaga võsastuvad. Seepärast pole seal põhjust nüüd väga aeglaselt midagi planeerida, aga kindlasti nüüd lausa tulekahju seal ka ei ole. Aga viis aastat on selline samm, kuhu me üritame oma tööd sisse sättida,“ rääkis Talijärv.


Helmi sõnul on teadlased ja eksperdid siiski eriarvamusel: "Loopealsete seisukorra kohta võib öelda, et "lausa põleb", sest teist hetkel nii halvas seisukorras poollooduslikku kooslust meil ei ole. Tõsi küll, puisniite on Eestis veelgi vähem ja selle elupaigatüübi oleme me peaaegu juba kaotanud, aga loopealsetel on veel võimalus. Loopealsed ei kasva tõesti viie aastaga kinni, aga tänasesse seisu jõudmine on juba võtnud viis aastakümmet ja meie ekspertidena näeme, et kinnikasvamise kriitiline piir on saavutatud."


Pärandkoosluste kaitse ühingu juhatuse esimees Jaak-Albert Metsoja tõdes, et viivitamine võib tähendada seda, et lõpuks on kinni kasvanud loopealsetelt kadakate raiumine väga kulukas ja tulemus küsitav, kuna looduskaitseliselt tähtsad liigid võivad olla juba kadunud. Näiteks kasvab loopealsetel mitmeid haruldasi käpalisi. Samuti leidub seal hulk liike, mis pärinevad kaugetelt stepialadelt või arktilistest piirkonadest ja mida mujal Euroopas  koos kasvamas ei leidugi. „Näiteks kaljupuju, aas-hundihammas või mägi-kadakkaer. Samuti on loopealsed ainsaks elupaigaks haruldaseks muutunud nõmme-tähniksinitiivale,“ tõi Helm näiteid.


Lambad loopealsetele tagasi 

Loopealsete jätkusuutlikuks hooldamiseks oleks aga vaja, et neil aladel tegeletaks ikkagi näiteks lambakasvatusega.  "Kui me tahame säilitada seda traditsioonilist kooslust, mis seal olnud on, siis küllap see lammas ikka peab seal olema. Võibolla peaks nüüd siis lambakasvatajatega tegema tihedamat koostööd. Kui maaomanikku suudavad siiski motiveerida ehk ka PRIA poolt makstavad pindalapõhised toetused, siis see on võibolla ka ikkagi hüve selle karjatamisega tegelemiseks,“ arutles Metsoja.


Helm tõi näite Rootsist, kus on kõik poollooduslikud kooslused hooldatud ja hetkel säilitatakse sel moel kokku 23000 hektarit loopealseid.  "Iga niidulapi eest makstakse hooldajatele toetust. See on neile ka majanduslikult tulus. Nad saavad oma lammaste ja veiste liha turundada ökoloogilise niidulihana, mis omab aina kasvavat turuosa. See on olukord, kus kõik võidavad,“ rääkis Helm.


Andres Talijärv avaldas lootust, et koostatava maaelu arengukava kaudu jagatavad toetused tagavad selle, et ka meie maaomanikud hakkaksid keskkonnaministeeriumi abiga taastatud alasid edaspidi püsivalt hooldama.


"Oluline on see, et kõik sellised looduskaitseorganisatsioonide pöördumised ja ministeeriumi tegevused peaksid ühise eesmärgina nägema seda, et maaomanikule võimalikult soodne pinnas ja vastuvõetav olukord kujundada. Selle tulemus on see, et kohalikud maaomanikud hakkavad sellest ise huvituma ja saaksid aru loopealsete väärtustest. Olgu see silmailu või majanduslik kasu. Ainult nii on võimalik neid kooslusi pidevalt hooldada ja alles hoida," ütles Metsoja.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: