Korraga pandi suvel maha 1200 taldrikutaolist püünist. "Need on loomad, keda on raske looduses püüda ja pildistada, sest nad on tegelikult väga kiired," arahnoloog rääkis Mart Meriste "Ringvaatele" ühe sellise püünisega püütud huntämblikust. "Kui me hoiame seda nädal aega maas, siis ühes topsis on umbes 20 ämblikku."

Ämblikke on laias laastus kahte tüüpi. "Me teame hästi neid, kes kuhugi kõrte vahele võrke koovad, aga tegelikult on terve hulk selliseid ämblikke, kes üldse võrku ei koogi, vaid kes jooksevad mööda maapinda ringi ja nende kättesaamiseks saame me neile kaevata lõksu. Kaevame maasse augu ja sinna nad sisse kukuvad. Seal on natuke vedelikku, keedusoolalahust. Sool ja vesi säilitavad seda saaki, keda me püüdnud oleme ja surmab nad võimalikult kiiresti."

Eestimaal on peaaegu 600 ämblikuliiki. Viimase viie aasta jooksul avastati samasuguse püügitööga seitse uut ämblikuliiki. Ämblikulõksu kavandamine on lihtsam töö, aga omajagu pingutust nõuab töö laboris.

"Kõik võtame kaasa, villime purkidesse, viime laborisse ja seal tuleb juba sorteerimine," selgitas Meriste. "Päris algajad peavad hunniku karvu üle lugema ja triipe vaatama ning mõõtma seal jala, sääre pikkust jne. Veidi edasijõudnutel juba piisab paljude liikide puhul sellest, et vaatad lihtsalt näkku ja tunned ära. Ma päris täpselt ei oska seletadagi, mille järgi sa ära tunned."

Ämblike välimäärajast leiab peamiselt pilte ämblike suguelunditest

Meriste märkis, et on siiski terve hulk selliseid liike, mille puhul ka edasijõudnud peavad karvu lugema. "Kõige olulisemad tunnused on suguelundite tunnused. Kui te võtate ämblike välimääraja lahti, siis see koosneb peamiselt piltidest ämblike suguelunditest."

Kangurlased, kelle määramine tema sõnul on kõige keerulisem, on kehapikkuselt umbes 2 mm. "See tähendab, et suguelundid on 0,1 mm, ja need on väga keerulised struktuurid. See peab väga suur suurendus ja väga hea valgustus olema, et nendega hakkama saada. Aga eks kogemus aitab ka."

Läänemaa loopealsetelt saadud ämblikest tuleb neil üle vaadata umbes 10 000 ämblikku. "Selge on, et end tuleb saada selleks heasse tippvormi."

Plasttopsid pole ainus viis ämblike püüdmiseks. "Seda nimetatakse entomoloogiliseks kahaks. Sellega saab püüda neid loomi, kes elavad taimestikul ja kes on passiivsed. Ämblikud, kes teevad taimestikku võrgu ja kunagi sinna topsidesse ei satu."

Sellest, et ka hüppavad ämblikud pärast murulapi kahaga ülekäimist laborisse saaks viia, tuleb veel avamata kaha peale tilgutada kloroformi. "Läheb umbes poolteist minutit ja siis on nad kõik surnud. Kahjuks on sedamoodi, et sellise looduseuurimise juurde käib see, et seda materjali tuleb surmata. See kõlab traagiliselt, aga see hulk, keda tuleb surmata, on tegelikult tühine."