Raport: inimesed on tõuganud väljasuremise teele miljon liiki, lootust jagub
Kasvava inimmõju tõttu on väljasuremisohus ligikaudu miljon taime- ja loomaliiki, seades ohtu ka inimeste enda heaolu. Allakäigu peatamine on võimalik, kuid nõuab majanduses ja poliitilises kultuuris radikaalseid muutuseid, viidatakse värskes ülevaates.
Parimat olemasolevat teaduslikku teadmist koondav ÜRO raport valmis kümnete riikide tellimusel. "Teadlase vaatenurgast ei ütle see minu jaoks mitte midagi uut. Oleme teadnud seda kogu aeg. Kui vaatan aga valitsejate, kasvõi Eesti valitsuse teadlikkust probleemidest, millest oleme 30 aastat rääkinud, siis pole see väga kõrge," nentis Aveliina Helm, Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur, kes aitas kaasa ülevaate Euroopat ja Kesk-Aasiat käsitleva peatüki valmimisele.
Ülevaates tuuakse välja, et alates 1970. aastast on kasvanud maailma elanikkond kaks korda. Sama ajaga on majanduse ja väliskaubanduse maht vastavalt nelja- ja kümnekordistunud.
Kasvavate vajadustega sammu pidamiseks on muutnud inimkond oluliselt 75 protsenti planeedi maismaa-ökosüsteemidest. Näiteks raiuti ainuüksi aastatel 1980–2000 ligikaudu sada miljonit hektarit troopilist metsa. Märgalad on kadunud kolm korda kiiremas tempos. Võrreldes 1700. aastaga on neid alles vaid 14 protsenti.
Dokumenteeritult on alates 1500. aastast inimeste mõjul välja surnud vähemalt 680 liiki selgroogseid. Kokkuvõtlikult ootab muu hulgas elupaikade hävimise tõttu väljasuremine veel ligikaudu miljonit liiki. Maismaal elavatest taimedest ja loomadest on ohus neljandik.
"Mõnevõrra on tegu suure üldistusega. Loodusteadus pole nii massiivne, et me oleks jõudnud kirjeldada kõigi nende seisukorda, ainuüksi putukaliike on miljoneid. Ent teame päris hästi, mis on neid ohustavad tegurid. Kui kaovad elukeskkonnad, kaovad ka sealsed liigid," selgitas Helm.
Näiteks moodustavad vanad metsad Eesti kõigist metsadest vaid kaks protsenti. Kunagistest niidukooslustest on alles viis protsenti. Sealsete tolmeldajate, putukate ja niidutaimede elupaik on jäänud ahtamaks või täielikult kadunud. Seda kannustab maakasutuse intensiivistumine. Maastikud muutuvad ühetaolisemaks ja väheneb seal elavate liikide arv.
Lisaks otseselt loodusvarade ammutamisega seotud tegevustele muutub tulevikus tähtsamaks üleilmne soojenemine. Kui 2 °C temperatuuritõusu korral kasvab liikide väljasuremisrisk viis protsenti, siis 4,3 °C tõusu korral küündib see 16 protsendini. Kliimamuutuste tulemuses kitseneb liikide leviala. Sellest ja temperatuuritõusust tingitud muutusi on märgata juba nii ökosüsteemide tasandil kui ka liikide pärilikkusaines.
Riikide ja üksikisikute senise käitumise jätkudes kiireneb liigilise mitmekesisuse kadu seetõttu vähemalt sajandi keskpaigani. Praegu on liigikao kiirus kümneid kuni sadu kordi suurem kui vähemalt viimase kümne miljoni aasta jooksul.
Ökosüsteemide bumerang
Liigikadu mõjutab otseselt inimeste heaolu. "Samad elupaigad pakuvad meile olulisi looduse hüvesid. Puhas õhk, vesi, muld – need ei lange meile kosmosest, vaid on seotud kõik liigirohkusega. Meie elu sõltub looduskeskkonnast ja ökosüsteemide toimimisest," viitas Helm.
Näiteks on vähenenud põllumajanduslik tootlikkus muldade vaesumise tõttu 23 protsenti. Metsmesilaste ja teiste tolmeldajate arvukuse võib tekitada aastas 233–577 miljardi dollari suurust kahju. Paradoksaalselt toetavad OECD riigid potentsiaalselt keskkonnavaenulikku tootmist aastas ligikaudu saja miljardi dollariga.
Kuula saates "Uudis+" kõlanud intervjuud Aveliina Helmiga.
Raportis tuuakse välja, et liigirikkus mõjutab toidutootmist ka teisel viisil. Näiteks on sajandite vältel kodustatud 6190 imetajaliigist jõudnud välja surra vähemalt 560. Veel tuhatkond liiki on väljasuremisohus. Samuti ohustavad muutused maakasutusest tingitud muutused põllumajanduskultuuride kodustamata sugulasi. Sellega väheneb võimalus haigus- ja kahjurikindlamate sortide ning veenappust paremini taluvate tõugude aretamiseks.
Lootus pole kadunud
Kõik pole raporti autorite sõnul siiski kadunud. Mõõdukamatest jätkusuutlikkuse eesmärkidest jääb aga väheseks. Tarvis läheb tervet majandust ja ühiskonda hõlmavaid muutusi. Ühe võimaliku lahendusena tuleks käsitleda majandust mitmekülgsemalt ja seada majanduskasvu kõrval teisigi eesmärke, mis mõõdaksid elukvaliteeti tervikuna.
Ökosüsteemide säilimist soodustavate rahaliste stiimulite tekitamise kõrval võiks laiendada kaitsealasid ja muuta maastikke mitmekesisemaks. Toitu saab toota suures kogus senisest keskkonnasõbralikumalt ka mahepõllumajanduseta.
Aveliina Helm rõhutas, et oma tähtis roll on täita tavalistel inimestel. See ei piirdu korra aastas hääletamisega. "Võtame elupaiku ära kasvõi sellega, et niidame liiga sageli muru või katame asfaldiga ebavajalikke kohti. Iga mõtlematult kasutatud ruutmeeter on kellegi teise jaoks raiskamine. Me saame lõimida elupaikade säilimist oma tavapärasesse tegevusse ja ei pea selle all kannatama," rõhutas vanemteadur.
Rahule ei tohiks jääda ka teadmisega, et Ida-Euroopas elavate inimeste ökoloogiline jalajälg jääb keskmiselt alla keskkonna bioloogilisele suutlikkusele. "Kui meil on võrreldes näiteks hollandlastega maad lahmakatena käes, ei või me selle arvel rohkem laristada ja piinata ümbritsevat keskkonda," sõnas Helm.
Oma mõtteid jagab saates "Ringvaade" Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja Lennart Lennuk.
