Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helmi sõnul on niidud Eestis jaotunud üsna ebavõrdselt.

"Lääne-Eestis on neid säilinud päris palju. Lõuna- ja Kesk-Eestis, suurtes põllumajanduspiirkondades aga väga vähe. Just need suured põllumajanduspiirkonnad on samal ajal need, mis neid niite vajavad, sest niidud on elupaigaks põllumehele olulisele elurikkusele - tolmeldajad, mükoriisaseened - kõik need liigid, mis toetavad viljaka mulla säilimist ja head saaki," ütles Helm.

Helm tõstatab küsimuse, kas poleks aeg vaadelda niidukooslusi meie maastiku olulise osana, mida on vaja hakata tagasi tooma, et põllumajandus oleks jätkusuutlik.

"Me peame meil olemasolevaid niidukooslusi asuma paremini hooldama. Praegu on meil hoolduses vähem kui pool järelejäänud niitudest. Seda numbrit püüamegi suurendada. Lisaks on meil vaja ka niidukooslusi uuesti luua ja taastada piirkondades, kus nad on nüüd juba kadunud."

Helmi sõnul on kadunud peaaegu 99 protsenti puisniitudest.

"Me peame hakkama oma kõiki maastike ja ka linnaruumi vaatama selle pilguga, kas me saame ehk pakkuda pelgupaika ja rolli loodusele. Linnades on meil väga palju tarbetut muru, parke, mis tegelikult võiksid toetada nende samade niidukoosluste elurikkust."

Tartu Ülikooli taimeökoloogia professori Martin Zobeli sõnul on Eesti ökoloogide häält ka otsuste tegemisel kuulda võetud, kuid viimast annaks kindlasti parandada metsandust ja põllumajandust puudutavates otsustes.

"Mina kui eelkõige õpetaja, pean tegelikult primaarseks seda, et ökoloogiline haridus ja haritus edeneks. Päris terve talupojamõistus kombineerituna teatava ökoloogilise teadmisega võib juba päris häid asju ära teha," sõnas Zobel.

Reedel toimus Tartus 13. Eesti ökoloogiakonverents, mis tutvustas ökoloogia-alaste uuringute laia spektrit. Tähelepanu keskmes oli inimtegevuse mõju erinevatele kooslustele, muuhulgas niitudele.