Sissejuhatus maailma päästmisse: ökoloogi kuus soovitust ({{commentsTotal}})

Laelatu puisniit
Laelatu puisniit Autor/allikas: ERR

Kliimasoojenemine, liikide kadumine ja elukõlbuliku keskkonna kadumine on faktid, mida paljud inimesed teavad. Neid toetavad sageli uuringute ja andmestike kainestavad faktid. Ökoloog Aveliina Helm aga läheneb asjale teist pidi: lisaks hirmujuttudele pakub välja soovitused maailma päästmiseks.

Järgnev on lühikokkuvõte Sirbi uuest arvamusveerust "Ökoloogika", kus järgneva aasta jooksul avaldavad teadlased keskkonnateemalisi käsitlusi.

Metsade tulevik on tume, niidud on kadunud, putukad surevad välja, linnud ka, korallrahud on pleekinud, Golfi hoovus aeglustub, kliima muutub arvatust kiiremini ja homme on kõik veel hullem. Tagajärjeks on paljude liikide ning ökosüsteemide "häving ja hukk", mis lõpuks jõuab kahtlemata ka inimeseni.

Nähtusest doom and gloom ehk hävingust ja hukust teavitamine on keskkonnateemade puhul paratamatu, asjalood on inimkonna keskkonnakasutuse hüppelisele suurenemise tõttu viimase poolsajandi jooksul tõesti enneolematult palju muutunud.

Sellest kõigest võiks pikalt rääkida ja tavaliselt ma räägingi. Nii olen sisustanud loenguid, paisanud kahvatuvate üliõpilaste ette ühe hirmuäratava fakti teise järel. Alguses ootasin, et loeng täidab nad sooviga asuda tegudele andmaks oma nooruslikult tugev panus kirjeldatu tagasipööramiseks. Siiski mitte.

Hoolimata maalitud pildist ei täida nn "hävingut ja hukku" täis loeng üliõpilasi sooviga haarata hark ja hang ning söösta maailma päästma. Pigem vastupidi, maad võtab kas apaatia (tavaliselt) või meeleheide (harvem).

Igatahes ei välju loenguruumist mingilgi moel inspiratsiooni saanud inimesed. Soov mitte kuulata halbu uudiseid ja mitte saada teateid üle jõu käivatest ülesannetest on inimloomusele iseloomulik. Ja eks see tundub ka loogiline – kui lahendused on keerulised, ongi kergem mõelda, et mis sa, väetike, nii laia ulatusega nähtuste puhul, nagu metaani eraldumine igikeltsast või endiste viljakate maade kõrbestumine, ikka teha saad!

looduskaitseteadlaste hulgas hakanud levima arusaam, et on vaja pakkuda positiivset programmi ja tutvustada looduskaitse saavutusi.

Neist olevat lihtsam innustuda kui negatiivsetele trendidele keskenduvatest faktidest. Looduskaitseoptimism (conservation optimism) ning ühismeedias kasutatavad trellid #EarthOptimism ja #Ocean­Optimism keskenduvad headele näidetele, kuidas mõne nähtuse arengut on õnnestunud rahvusvahelises koostöös aeglustada (näiteid võib tuua vääveldioksiidi emissioonide ja happevihmade vähenemisest või osoonikihti kahandavate ainete emissioonide vähenemisest viimase 30 aasta jooksul), kuidas mõni omavalitsus või riik on vastu võtnud keskkonnasõbralikke seadusi (näiteks Wales on just keelustanud kosmeetikas tahkete mikroplastosakeste kasutuse ja Mumbai ühekordselt kasutatava plasti) või kuidas mõni liik (sagedamini) või ökosüsteem (üpris harva) on õnnestunud väljasuremise veerelt tagasi tuua.

Võin siinkohal lugejat rõõmustada ka mõnede näidetega Eesti looduskaitse paljudest saavutustest. Nii on viimaste aastate taastamistööd oluliselt parandanud loopealsete seisundit – need on elupaigad, mille maastikest kadumine tundus veel kümme aastat tagasi aina kiireneva kadakatega kinnikasvamise tõttu pea vältimatu.

Praegu on Eestis hooldatud ligikaudu 5000 hektarit loopealseid, mis on kaks korda rohkem kui viis aastat tagasi. Taastamistööd Saaremaal, Muhus, Hiiu- ja Pärnumaal projekti "Elu alvaritele" ja RMK looduskaitsetegevuste raames ning maaomanike suurenenud huvi alasid traditsioonilisel moel hooldada annavad lootust, et see paljude eriliste taimeliikide, samblike, seente ja putukate elupaik säilib ka edaspidi.

Ka rannaniitude ja luhtade seisund on viimasel aastakümnel märkimisväärselt paranenud tänu taastamisele, maahooldustoetustele ja teadlikkuse suurenemisele. Viimasel 17 aastal on tõhusat tööd tehtud ka ohustatud kahepaiksete kaitseks. Kõre ja harivesiliku elupaikade taastamine ning paljunduskeskuse loomine on need liigid toonud väljasuremise veerelt tagasi. Ka kotkastel läheb siin paremini kui varem.

Nii on Nõukogude ajal aastakümneid keskkonnamürkide ja küttimise all kannatanud merikotka populatsioon tänu kloor­orgaaniliste ühendite keelustamisele kasvanud 15 pesitsevalt paarilt 1980. aastal ligi 300 paarini praegu.

Kuigi meile ei meeldi asjade halvenemist endale teadvustada ja parema meelega kuulaksime vaid näiteid paranemisest, on vaja meid tugevalt mõjutavate nähtuste mõistmiseks, konteksti asetamiseks ning otsuste tegemisel arvesse võtmiseks teada ka seda, mida me kuulda ei taha või mille kohta ühtegi saavutust võtta ei olegi.

Siiski on ehk vahepeal inspiratsiooni saanud, kuid nüüd taas meeleheite poole triivival lugejal hea teada, et on ka lahendusi, kuidas maailmas edasi minna.

Kuus soovitust

Esiteks, edasine areng saab toimuda vaid elurikkuse hoidmise, loodus­hüvede kestliku kasutamise ning nende õiglase jagunemise kaudu ühiskonnas. Elurikkus ehk looduse mitmekesisus oma kõikidel tasanditel (liigiline, geneetiline, fülogeneetiline) on ökosüsteemide stabiilsuse ja funktsioneerimise alus. Hästi toimivad ökosüsteemid koos neile iseloomulike liikidega on inimesele hädavajalikud – meie elu toetava keskkonna on kujundanud looduslikud ökosüsteemid.

Lokaalselt tagavad elurikkad ja hästi toimivad ökosüsteemid meile puhta vee ja õhu, viljaka mulla, tolmeldajad ja teised liigid, toidu, elukõlblikud maastikud ja linnad, identiteedi, füüsilise ja vaimse tervise, heaolu jpm.

Globaalselt mõjutab ökosüsteemide toimimine kliimat, atmosfääriprotsesse, süsiniku- jm aineringeid jpm. Muutuv kliima ja elurikkust hävitav maakasutus võimendavad üksteist. Kliimamuutustega oleks võimalik toime tulla, kui looduskeskkonna seisund oleks hea.

Elurikkus ja hästi toimivad ökosüsteemid on muutuvas maailmas kui kindlustuspoliis, mis aitab muutustega kohaneda. IPBESi sõnum lühidalt kokku võetuna on: kui meie elu võimalikuks tegevad ökosüsteemid kokku kukuvad, ei ole ka meil pikka pidu.

Teiseks, elurikkus Euroopas väheneb tempokalt ning paljud looduse hüved kahanevad. Looduse hüved on need looduse omadused, mis on meile olemasoluks vajalikud. Mõnda hüve saab otse rahas mõõta, neid nimetatakse materiaalseteks hüvedeks ja sinna kuuluvad näiteks toit, loomasööt, kalavarud, mitmesugused looduslikud materjalid sh puit, bioenergia, meditsiinilised ressursid.

Enamikku looduse hüvedest on aga raske rahasse panna, kuna need kas eksisteerivad teises väärtusruumis ja on mittemateriaalsed, näiteks inimese heaolu ja õnn, vaimne tervis, identiteeditunne, tuleviku kindlustamine, kultuuripärand, õppimine ja inspiratsioon, või on nad nii põhjalikud ja laia haardega, et neid rahasse panna on üle mõistuse raske.

Neid viimaseid nimetatakse reguleerivateks hüvedeks ehk siis need on looduse taustaomadused, tänu millele meil on üldse keskkond, kus elada. Reguleerivad hüved on näiteks mitmekesiste elupaikade olemasolu, õhu- ja veekvaliteedi reguleerimine, kliimaregulatsioon, ookeanide happesuse reguleerimine, aineringed, lagundamine, mullakvaliteedi hoidmine, tolmeldamine, bioloogilised interaktsioonid, sh kahjurite ohjeldamine, ekstreemsete ilmastiku- ja keskkonnanähtuste (nt üleujutused, kuumalained) leevendamine jne.

IPBES on tuvastanud, et rahas otseselt mõõdetavate looduse hüvede (toit, bioenergia) hea seisund Euroopas on saavutatud muude – mittemateriaalsete ja reguleerivate – hüvede arvelt.

Nii on liiga intensiivse toiduainete tootmise tõttu meie maastikes kahanemas reguleerivad looduse hüved, nt liikidele elupaiga pakkumine, tolmeldamine, veeregulatsioon, mulla teke ja kaitse ning üleujutuste reguleerimine, aga ka kultuurilised, identiteediga seotud ja rekreatsioonilised looduse omadused. Selline õnnetu lõivsuhe materiaalsete (toit, bioenergia) ning reguleerivate hüvede vahel seab aga ohtu meie heaolu edasise jätkumise, sealhulgas ka kindlustatuse toidu ja puhta veega.

Kolmandaks, Euroopa ökoloogiline jalajälg ületab piirkonna bioloogilise taluvuspiiri (biological capacity) – me kasutame loodust intensiivsemalt kui jätkusuutlikult võimalik. Ja veel, kuna Euroopa impordib rohkelt materiaalseid hüvesid ka teistest piirkondadest, oleme oma heaolu saavutanud maailma teiste piirkondade elurikkuse, looduse hüvede ning toidukindluse arvelt.

Neljandaks. Olulisimaks elurikkust ja loodushüvesid mõjutavaks otseseksteguriks on maakasutuse muutus, ennekõike põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine, mis on kaasa toonud vanade metsade, märgalade ja kõrge loodusväärtusega pärandkoosluste ning traditsiooniliste maastike kadumise ning agrokemikaalide lekkimise keskkonda. Kaitsealad on aidanud halvimat vältida, kuid ei ole suutnud ära hoida elurikkuse kadu.

Peale maakasutuse muutuse on elurikkust ja meile vajalikke looduse hüvesid tugevalt mõjutanud ülemäärane ressursikasutus, invasiivsed võõrliigid, kliimamuutus ja saaste. Iga looduskeskkonda mõjutav otsene tegur on omakorda seotud meie enda otsuste ja tegevusega: meie poliitiliste otsuste, tarbimisotsuste, tõekspidamiste ja teadlikkuse, majanduslike tegurite ning teaduse-tehnika arenguga.

Aruanne tõi välja, et elurikkust ja loodushüvesid kahandavad tegurid on tugevalt seotud sisemajanduse kogutoodangu ja asustustiheduse suurenemisega, tarbimise ja ülemaailmse kaubandusega. Takistuseks looduskeskkonna seisundi paranemise teel on aga tugevalt juurdunud arusaam, et majanduskasv võimaldab pidevat arengut. Kuid majanduskasv, mis toimub elurikkuse kahanemise ning keskkonnaseisundi halvenemise arvelt, ei saa olla kestlik ega tagada heaolu pikaajalise säilimise.

Muudatused poliitikas ja maksureformid ülemaailmsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil peavad viima olukorrani, kus inimeste heaolu kasv ei tugine loodusressursside jätku­suutmatule kasutamisele.

Viiendaks, modelleeritud tulevikustsenaariumid näitavad, et samal moel edasi minnes (business as usual) jätkub elurikkuse kadu, mittemateriaalsete ja reguleerivate looduse hüvede kahanemine, sealhulgas meie keskkonna lõimimist soodustavate biofüüsikaliste protsesside hulgas. Juba 30 aasta väljavaates kahaneb puhta vee, puidu ja toidu kättesaadavus.

Kõige tõenäolisemalt säilivad looduskeskkond ja sellega seotud inimeste heaolu siis, kui tehakse ettevaatavaid keskkonnakaitselisi otsuseid, looduskeskkonna majandamist käsitatakse terviklikult ja süsteemselt ning looduskeskkonna ja elurikkuse olukorra parandamine on põimitud ulatuslikult igasse eluvaldkonda.

Selleks on vajalikud tegevused nii kohalikul tasandil kui ka tõhus riikidevaheline koostöö.

Kuuendaks, poliitilised lahendused olukorra parandamiseks on olemas. Mis selleks vaja? Elurikkuse ja looduse hüvede peavoolustamine on üks olulisemaid põhimõttelisi muudatusi. See tähendab, et meie looduskapital – elurikkus ja keskkonnaseisund – tuleb igas eluvaldkonnas põimida otsusetegemisse nii valitsuste ja omavalitsuste kui ka isiku tasandil, nii üksikisiku valikutes kui ka majandusarvestuses.

Negatiivsed keskkonnamõjutused tuleb tulemuslikult maksustada, soosides samal ajal keskkonnasõbralikku innovatsiooni. Hädavajalik on hakata liikuma loodusressursside majandushuvist lähtuvast kasutamisest ühiskondlike ja keskkonnaalaste üldiste eesmärkide poole. Eesmärgiks ei saa olla mahukamale keskkonnakasutusele tuginev suurem majanduskasv, vaid õiglane ja kestlik õnnelike inimeste heaoluühiskond, mis tugineb targale ja jätkusuutlikule majandusele.

Selleks kõigeks on meil vaja kliimasõbralikku energiatootmist, säästvamat põllumajandust, elurikkust hoidvat metsandust ning kindlaid ühiskondlikke eesmärke olemasolevate elupaikade säilitamiseks ja hävinud elupaikade taastamiseks.

Kõige tulemuslikum tee kestliku arengu poole läheb läbi pikaajalise sotsiaalse ja käitumusliku muutuse. Muutused tarbimiskäitumises ja suhtumises loodusesse sünnivad hariduse, teaduse, teadmiste jagamise ja vastavasisuliste ühiskondlik-poliitiliste otsuste kaudu.

ERR Novaator soovitab keskkonna tumeda tuleviku ja roheliste soovituste ülevaadet täismahust lugeda Aveliina Helmi algselt Sirbis ilmunud artiklist.   

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: