Inimliigi aeg kaduda jõuab kätte siis, kui kogu elusloodus meie ümbert kaob. Just sinna suunda on inimesest tugevalt mõjutatud maakera praegu teel. "Osoon" vaatas sisse liikide kaudmisse. 

Kuus fakti liikide kadumisest:

1. Euroopas oleme kaotanud pool põllumajandusmaastiku lindudest, pool liblikatest, pool kimalastest.
2. Kõik see massliikide baas, millele ülejäänud liigid ennast toetavad ja millel püsivad, see hakkab alt ära lagunema ja see on tõsiselt hirmutav.
3. Kunagi varem ei ole olnud Euroopas nii palju üles küntud, üles haritud maad, kunagi varem pole kasutatud nii palju pestidsiide ja väetisi, kunagi varem ei ole meie maastikud olnud niivõrd homogeensed, kui nad on praegu.
4. Kas me tahame või ei taha, igasugune majanduse arenemine, ükskõik kuhu ta läheb, ei saa toimida ilma selleta, et tal poleks mingisugust mõju keskkonnale. 
5. Looduskaitsealasid on hädasti vaja, aga nendest ei piisa, et kõikides maastikes elustik säiliks.
6. Kui biosfäär läheb nõrgemaks, siis järjest keerulisemaks muutub meil ise säilida nii, nagu me praegu oleme.

Ökoloog ja liigirikkuse spetsialist Aveliina Helm on üks 550 eksperdist, kes osales ÜRO loodud Valitsustevahelise Elurikkuse ja Loodushüvede Koostöökogu töös, kus analüüsiti ülemaailmset keskkonnaseisundit.

Aveliina viib "Osooni" võttemeeskonna esmalt Eesti Rahva Muuseumi ette, kus laiub heinamaa.

"Ma näen, et linnas võiks olla rohkem heinamaid, eriti kohtades, kus muru niita hädasti ei ole ju vaja," märgib Aveliina. Eriti uusasumites, kus inimesel on mitutuhat ruutmeetrit, mida ta niidab iga nädal, kuigi ta ei käi ju iga päev seal niidetud alal ennast rullimas, ei kasuta seda niidetud ala.

"Küll aga võib seda niidetud ala vaadata elurikkuse seisukohalt nagu kõrbe: seal ei ole liikidel erilisi n-ö pelgupaikasid," sedastab Aveliina. Selliste murukõrbede tõttu langeb putukatel ja lindudel võimalus kuskil elada.

Olukord on üleilmselt väga kehv

Eelmisel aastal tegi 15 000 teadlast inimkonnale pöördumise. Nende hulgas oli ka palju Eesti teadlasi. Teadlaste sõnum oli: kui jätkame praeguse majandusmudeli ning ressursirohke ja loodusega mittearvestava keskkonnakasutusega, siis me liigume paratamatult huku poole; lihtsalt öeldes kukub loodus kokku ja inimesel pole enam pikka pidu.

"Viimased aastad on toonud teadmise, et kui me paneme kokku kliimamuutused ja siis elurikkuse kao, siis see hakkab mõjutama meie heaolu juba lähema poole sajandi jooksul," märgib Aveliina Helm. Seega ei ole meie liigtarbimise ja kliimasoojenemise tingimustes vaja karta mitte enam mõju, mida näevad meie lapselapsed, vaid neid näeme me juba ise lähema 50 aasta jooksul.

60% selgroogsetest loomadest on surnud

Viimane Maailma Looduse Fondi (WWF) planeedi elustiku raport avalikustas kohutava tõe. Ajavahemikus 1970–2014 ehk 44 aastaga suri maakeral välja ligi 60 protsenti kõigist selgroogsetest loomadest. Umbes 60 protsenti lindudest, kaladest, kahepaiksetest, roomajatest ja imetajatest. See on halastamatu fakt: elustik ja elurikkus kaob inimtegevuse tagajärjel enneolematu kiirusega.

Miks ja kuidas loomad inimeste tõttu loodusest kaovad ja taanduvad?

Saatanlik nelik, mis on liikide väljasuremise taga:

1. Elupaikade kadumine: näiteks metsade kadumine on Eestis kaasa toonud lendorava probleemid, mõningate primaatide probleemid Lõuna-Ameerikas, tiigri probleem Kaug-Idas.
2. Liikide ületarbimine: näiteks väljapüüdmine, aga ka illegaalne püüdmine nagu ninasarviku puhul.
3. Võõrliigid: globaalne liik, nagu me oleme, liigutame me asju üle terve maakera ja toome nii mõningaid liike ühest kohast teise, kust nad saavad invasiivse rolli ehk hakkavad kohalikke liike välja sööma.
4. Domino efekt: lõpuks ei tohi ära unustada, et kõik liigid on omavahel seotud. Kui me midagi muudame, hävitame ühe liigi populatsiooni, siis on sellega on seotud teised liigid, mis paratamatult satuvad kehvadesse olukordadesse ja surevad ka välja.

Aga tuleme tagasi linna ja elurikkuse seoste juurde. Aveliina Helm on seisukohal, et kohtades, kus ilmtingimata pole vaja, et muru oleks õige lühikeseks ja ühtlaseks pügatud, võiks lasta kasvada taimedel nii nagu nad kasvavad ning niita vaid kord-paar aastas. "See on hea kõigile, kaasa arvatud meile endile, inimestele siin linnas."

Järjest rohkem on teadustöid, mis näitavad taimede liigirikkuse seost inimese tervisega.

Elurikkamates linnades elavad inimesed kauem. Soome uurimus näitas hiljuti, kuidas suurema taimede liigirikkusega piirkondades kannatasid inimesed vähem allergiate käes. "Kui lapsed kasvavad liigirikastes piirkondades, siis on nad tervemad. Seetõttu me vajame neid teisi liike enda ümber, sest meie organism on arenenud koos teiste liikidega, me oleme evolutsioneerunud koos liigirikkusega," selgitab Avelina Helm.

Mõistagi on linnas ikkagi vaja ka asfaltteid ja parkimisplatse. "Aga meil on vaja vaadata, et see ei muutuks tarbetuks, et seal kus parkimisplatsi või asfaltteed ikka vaja ei ole, sinna ei ole meil vaja teda rajada." Näiteks saab luua pargialasid, kus on omavahel lõimitud mugavad käimisalad, väljakud, aga ka haljastus, kõrghaljastus, niidetud ja niitmata alad, lillelised ja vähemlillelised alad.

Aveliina Helm on kasutanud mõistet igaühe looduskaitse, mis tähendab seda, et iga elanik teab ja tunneb tegevusi, mida tema saab teha, et kasvõi väikesel määral parandada looduskeskkonna seisundit.

Igaüks saab oma aias luua paremaid tingimusi tolmeldajatele, jättes osa oma aianurgast niitmata. Nii loob ta tingimusi sellele putukaelustikule, mida on nii raske näha ja mõõta. Samuti saab aeda tuua oma aeda looduslikke liike, mis muidu maastikes kannatavad. Nende hulka kuuluvad näiteks kõik meie pärandmaastike ja pärandkoosluste taimeliigid, millel on praeguseks jäänud elupaiku väheks. Tuues neid liike oma aeda, loome taas tingimusi, et need liigid ei kaoks Eesti maastikest.

Zooloog ja Tallinna loomaia direktor Tiit Maran ütleb, et me tegeleme looduskaitsega, me säilitame liike ja paneme sinna teatud summad ja energiat. "Aga kui me vaatame meie üldist ühiskonna arengut, siis see liigub ju hoopis vastupidises suunas! Ükskõik kuhu ta läheb, ei saa toimida ilma selleta, et tal ei oleks mingisugust mõju keskkonnale. Võib-olla saab, ma ei tea, aga mulle tundub, et ei saa."

"Osoon" küsis Tiit Marani mõttekäigust ajendatult SEB-i privaatpanganduse strateegilt Peeter Koppelilt, kas praeguste majandusmudelite juures, mis peavad tooma kasumit ja kasvu, on reaalne loodust hoida ja säilitada?

"Hoida ja säilitada on võimalik, aga olgem ausad: kõik meetmed, mida saab rakendada, need kipuvad olema liiga vähe, liiga hilja, liiga aeglaselt. Probleem on selles, kuidas inimesed üldiselt elavad. Küsimus on olmes. Inimestele tuleb mõttesse, millist õhku ma hingan, kuidas minu järglased või tulevased põlved elavad, alles siis, kui ta ei pea iga päev orav rattas mõtlema sellele, kuidas ellu jääda. Kui me nüüd jällegi maailma vaatame, siis selliseid inimesi, kes saavad sellistes kategooriates mõelda, on seitsmest poolest miljardist kuskil 1–1,2 miljardit. See loob konteksti, kus väga lootusrikas on hästi raske olla."

Seega turumajandusele ja kasumile orienteeritus paraku loodushoiu ja rohelise jätkusuutliku kasvuga kokku ei sobi.

"Osooni" erisaatest näeb veel hulka fakte, mis tõestavad, et inimkond seisab ökoloogilise krahhi lävel, kuid teada saab ka lahendusi, mida iga inimene saab teha, et looduse elurikkuse päästmisele kaasa aidata. "Osoon" on eetris esmaspäeval kell 20.30 ETVs.