"Lihtsalt bioloogilise mitmekesisuse kasulikkusest rääkimine või mõne ökosüsteemi teenuse vajalikkusele rõhumine jääb inimestele ähmaseks. Teisalt huvitab põllumehi vägagi, kas ja kuidas hoida kokku väetiste või putukamürkide pealt või rohelisemalt majandada," märkis analüüsi juhtivautor Matteo Dainese, Itaalias asuva uurimisasutuse Eurac vanemteadur. Üksikuid uuringuid on küll avaldatud, kuid suuremat pilti polnud Dainese sõnul siiani.

Parema ülevaate saamiseks võtsid teadlased ette ligi 90 varem avaldatud teemakohast tööd. Neis uuriti kokku ligi 1500 katselappi ja 30 laialt kasvatatavat põllukultuuri. Kõik tulemused kokku pannes valmis mudel, mis võimaldas uurida seoseid taimede tolmeldamise, bioloogilise kahjuritõrje, kohalike maastike ja liigilise mitmekesisuse vahel.

"Tulemuste põhjal on maastike lihtsustumise mõju äärmiselt suur. Näiteks hoolitsevad piirkonna kõige arvukamad liigid tavaliselt vaid poolte taimede tolmeldamise eest, ülejäänud jääb haruldasemate putukate hooleks. Need on poollooduslike maastike kadumise suhtes aga tundlikumad," viitas Dainese.

Kokkuvõtlikult seostub tolmeldamisega ligikaudu kolmandik ökosüsteemide lihtsustamisega seotud kahjulikest mõjudest. Eeskätt on tingitud see monokultuuride kasvatamisest. Dainese lisas tööle toetudes, et looduslikke tolmeldajaid ei saa nende kadumisel asendada seega ilmselt üksikute liikide massilise kasvatamisega.

Kuni pool kahjulikest mõjudest on seotud seevastu taimekahjurite looduslike vaenlaste liigirikkuse vähenemisega. Röövparasiidid on kohastanud ründama enamasti vaid kindlaid kahjuriliike. "Sellistele liikidele täiendavate elupaikade nagu väikeste metsatukkade või looduslikult õistaimerikaste pervede loomine aitaks vähendada seega näiteks putukamürkide ostmiseks tehtavaid kulutusi," sõnas vanemteadur.

Pea 700 katselapi puhul mõõdeti põldude üldist saagikust. Väiksem maastiku mitmekesisus seostus reeglina ka väiksema saagiga. Kahjurite hävitamise seisukohalt oli see oluline aga vaid juhul, kui põlde ei pritsitud putukamürgiga. "Seda saab tõlgendada ka nii, et tüüpilises intensiivses põllumajanduses ei lõigata biotõrjest praegu üldse erilist kasu," selgitas Dainese.

Juba kord nii maastiku kui ka liigilise mitmekesisuse poolest vaesunud piirkondade taastamiseks soovitas mõelda vanemteadur kohalikust tasandist kaugemale. Üksik metsatukk võib turgutada küll kohalikku liigirikkust, kuid selle mõju võib näha piltlikult vaid selle kõrval asuval põllul. "Ideaalis tuleks rajada poollooduslike maastikest laiem võrgustik," viitas Dainese. Selleks korraga ühele põllumehele raha andmine pole sedavõrd kulutõhus.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Advances.