Doktoritöö tuvastas Eesti mesindussaadustes 17 erineva taimemürgi jääke ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mesilased
Mesilased Autor/allikas: AFP/Scanpix

Meemesilasi ja tolmeldajaid jääb järjest vähemaks ning ei ole selge, mis on selle täpne põhjus. Üks oletatav põhjus on põllumajanduses kasutatavate taimekaitsevahendite ja nende segude kasutamine, mis kahjustab mesilasi ning tekitab põhjendatult küsimuse, kas mürgijääke võib sisaldada ka mesi. Eesti Maaülikooli värske doktoritöö aitab vastata sellele küsimusele.

Risto Raimets kaitses doktoritöö, milles uuris, kas ja millistes kogustes erinevaid pestitsiidide jääke võib esineda erineva põllumajandusintensiivsusega aladelt kogutud mesindussaadustes ning kuidas mõjutavad jäägid mesilasi.  

"Kuigi täheldasin kogutud proovides 17 erineva pestitsiidi jääke, puudus korrelatsioon maakasutuse tüübi, taimeliikide ja leitud pestitsiidijääkide vahel," kirjeldas Raimets tulemusi. 

Rapsipõldude kemikaalid ei ole ülekaalus

Kuna Raps on üks põllutaim, mida Eestis kasvatatakse laialdaselt ning mida ka väga palju erinevate taimekaitsevahenditega pritsitakse, siis võiks oletada, et just rapsilt tuleb mesilastega kaasa rohkem mürke. Raimetsa kogutud õietolmu- ja meeproovid aga näitasid, et neis sisalduvad pestitsiidijäägid ei olnud proportsionaalselt rohkem pärit rapsilt.

Raimetsa uuringutest ilmnes, et Eesti mesilastest ja mesindussaadustest kogutud proovidest leiti 17 erineva pestitsiidi jääke. Kõige enam oli nende hulgas insektitsiidide ehk putukamürkide jääke. Siinkohal on oluline mainida, et kõik putukamürkide jäägid ei pärine põllumajandusest, neid sisaldavad ka vahendid, mida mesinikud kasutavad varroalesta tõrjeks.

Doktoritööst tuleb välja, et pestitsiidijääke võis mesindussaadustesse koguneda ka maanteepervedelt, millel on kemikaaliga tehtud umbrohutõrjet. Samuti võisid kemikaalide jäägid liikuda tuule või pinnasevee abil algsest kasutuskohast eemale teistesse taimedesse, mille õisi mesilased külastasid.

Eestimaine mesi on kvaliteetne

Eesti mesitarudest kogutud proovidest on pestitsiididega enim saastunud just õietolm ja suir. Samas, haudmest ja meest võetud proovidest leiti väga vähesel määral erinevate kemikaalide jälgi

Meeproovid sisaldasid vaid väikestes kogustes herbitsiidide ehk umbrohutõrjevahendite jääke. "See annab tunnistust Eesti mee puhtusest ja kvaliteedist ning julguse eelistada eestimaist mett," sõnas Raimets.

Kemikaalisegu on ohtlikum üksiku aine mõjust

See doktoritöö annab aga väga olulise teadmise just mesilasperede kokkukukkumise teemaga seotult: vahasse kogunenud ja seal püsivad pestitsiidid võivad olla ohtlikud mesilasemade arengule. Eesti mesindussaadustes sageli esinenud seene- ja putukatõrjevahendil on oluline mõju mesilasemade arengule, näiteks nende kehakaalule: mõlemad mürgid suurendasid koorunud mesilasemade kaalu ning ei ole teada, kuidas suurenenud kaal mõjutab mesilasemade edasist käekäiku.  

Katsetulemused näitasid, et ka väikestes doosides mõjutavad pestitsiidijäägid näiteks mesilasemade arengut.

Ühest varasemast maaülikooli uuringust selgus, et erinevate taimekaitsevahendite koosmõju võib olla ohtlikum, seda isegi juhul, kui neid kasutatakse normi piires. Ka Raimetsa doktoritöö toetab selle uuringu tulemusi: erinevate pestitsiidide segud on oluliselt ohtlikumad nende üksikute ainete mõjudest. 

Näiteks EBI fungitsiid imasaliilil oli koostoime kolme putukamürgiga neljast. Selle mõjul hakkasid karukimalased vähem sööma suurenes oluliselt suremus. Raimets märgib doktoritöö tulemustes, et see tulemus annab tunnistust, et põllul kasutatavad paagisegud võivad mesilastele ja ka teistele kasulikele putukatele olla väga ohtlikud ning nende kasutuseeskirju tuleb hoolikalt kavandada ja võimalusel üldse mitte nende segude kasutamist lubada. 

Raimets rõhutab, et kõikide võimalike segude komplekte tuleb ükshaaval uurida, sest isegi samasse gruppi kuuluvate ainete koosmõjud on erinevad. 

Kemikaalide segud mõjuvad meemesilastele ja kimalastele küll saranselt, kuid nende mõju tugevus on erinev, näiteks veekadu ja suremus on erinev. Lisaks ilmnes, et kimalased ja meemesilased on oma olemuselt ja füsioloogiliste näitajate poolest juba sedavõrd erinevad, et teatud juhtudel ei saa ühe liigi katsete tulemusi kanda automaatselt üle teisele.

Risto Raimetsa doktoritööd "Sünteetiliste ja bioloogiliste pestitsiidide mõjud meemesilastele ja kimalastele" juhendasid professor Marika Mänd ja vanemteadur Reet Karise. Oponent on dr Dennis van Engelsdorp Marylandi Ülikoolist.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: