Kui palju kasutatakse Eestis glüfosaati?
Ühena esimestest kirjutas glüfosaadi massikasutusest Eestis ning võimalikust kahjulikust toimest keskkonnale ja inimtervisele 2003. aastal Nastja Pertšjonok Eesti Päevalehe artiklis "Kui palju mürki jõuab toidulauale?" Kui 2003. aastal müüdi Eestis juba 100 000 kilogrammi glüfosaate (toimeaine ekvivalendina), siis 2007. aastaks oli glüfosaatide müük enam kui kahekordistunud ning glüfosaadist oli saanud kõige enam kasutatav taimekaitsevahend. Statistikamet on kahel aastal, 2016 ja 2017, välja andnud kaks täpselt ühesuguse pealkirjaga pressiteadet "Turustatud taimekaitsevahendite hulk mullu kasvas", kirjutab Niinemets ajalehes Sirp ilmunud artiklis.

Kui taimekaitsevahendeid müüdi 2016. aastal 17 protsenti rohkem kui 2015. aastal, siis müüdud glüfosaadi hulk kasvas tervelt 22 protsenti, enam kui 400 000 kilogrammini 2016. aastal. Kui võtta arvesse, et glüfosaadi sisaldus glüfosaadipõhistes herbitsiidides on üldjuhul 30–40 protsenti, siis müüdi Eestis 2016. aastal kolossaalne hulk, enam kui miljon liitrit glüfosaatseid herbitsiide. Praegu on turul glüfosaadipõhiseid herbitsiide kokku 40 preparaati.

Põllumajandusuuringute Keskuse Eesti maaelu arengukava täitmise hindamisel tehtud analüüsi järgi on aastail 2007–2014 suurenenud nii pritsitava ala pindala kui ka pritsitava aine kogus pinna kohta. Eelkõige toimus kemikaalide kasutamise kasv glüfosaadi kasutamise suurenemise tõttu nende ettevõtete poolt, kes seda juba ka varem olid kasutanud; ettevõtetes, kus vaatlusperioodil kordagi glüfosaati ei kasutatud, ei suurenenud ka taimekaitsevahendite kasutamine.

Lisaks umbrohutõrjele põldudel ja mugavuskasutusele pritsimiseks vahetult saagikoristuse eel viljavalmimise kiirendamiseks on glüfosaadi kasutamise kasvu taga ka suurenenud herbitsiididega pritsimine maantee- ja raudteeservade taimestiku hävitamiseks. 2016. aastal ei kasutatud teeäärte hooldamiseks glüfosaati ainult Hiiu-, Põlva-, Valga- ja Läänemaal. Euroopa Komisjoni 1. VIII 2016 avaldatud rakendusmääruse (EL) 2016/1313 kohaselt kutsutakse liikmesriike üles väljaspool põllumajandust vähendama glüfosaadi kasutamist.

2017. aastal saatiski põllumajandusamet märgukirja peamistele mittepõllumajanduslikele glüfosaatsete herbitsiidide kasutajatele – kohalikele omavalitsustele, Tallinna kommunaalametile, karuputke tõrjetööde teostajatele, maanteeametile ja raudteede hooldajatele. Hea märk on see, et 2018. aastal vähenes glüfosaadikasutus teeäärte hoolduseks. Samuti on Tallinn äsja teatanud linnahaljastuses pestitsiidide kasutamisest loobumisest.

Kui palju on glüfosaati keskkonnas?
Vesilahustuv glüfosaat on keskkonnas väga liikuv ning seetõttu ei saa ühekordsete punktmõõtmiste põhjal hinnata keskkonna glüfosaatidega reostumise tegelikku ulatust. Eestis on glüfosaatide keskkonnaseire seni olnud tagasihoidlik, seega selgelt ebapiisav nii ruumilises kui ka ajalises skaalas, kusjuures glüfosaadi kasutamise andmed esimese kümne aasta kohta peaaegu puuduvad.

Nii hinnati keskkonnaseire raames taimekaitsevahendite jääkide sisaldust põhjavees aastatel 2007–2010 igal aastal ainult 10–35 proovis. Hoolimata vähesest proovide hulgast ja neil aastail glüfosaatide palju väiksemast kasutuskoormusest, võrreldes praeguse kasutuskoormusega, leiti glüfosaadi ja selle laguproduktide kontsentratsiooni piirväärtuse ületamisi nii pinna- kui ka põhjaveest.

Viimastel aastatel leitakse glüfosaatide jääke regulaarselt pinna- ja põhjavete analüüsil, aga ka kaevudest, kusjuures lubatud piirväärtuste ületust esineb üllatavalt sageli – jõgedest isegi keskmiselt ligi poolel juhtudest ning mõnes piirkonnas ka rohkem. Nii näiteks ületas 2016. aastal Suur-Emajõe vees glüfosaadisisaldus lubatud piirväärtuse üheksast mõõtmisest viiel korral ja piirväärtus ületati ka aasta keskmisena.

Eriti sagedased on glüfosaadi leiud ja piirväärtuse ületus põllumajanduspiirkondade pinna- ja põhjavees, kusjuures piirväärtuse ületamine on sagedasem sügisel, kui glüfosaati kasutatakse eelkõige mugavuskemikaalina saagi valmimise kiirendamiseks, samal ajal kui keskkonna glüfosaadi lagundamisvõime pidurdub madalatel temperatuuridel ning sügisvihmadega uhutakse kemikaalid vooluveekogudesse ja põhjavette.

Riigikontrolli tehtud (2016–2018) auditi "Riigi tegevus põhjavee kaitsmisel" kohaselt ohustavad põllumajandusest lekkivad kemikaalid, kaasa arvatud glüfosaat, ligi 200 000 inimese kaevuvett.

Vähemalt sama toksiline on glüfosaadi esmane laguprodukt aminometüülfosfoonhape (AMPA). AMPA võib olla isegi ohtlikum, kuna püsib keskkonnas kauem kui glüfosaat.Nii ongi piirväärtuse ületamisi AMPA korral leitud sagedamini kui glüfosaadi puhul. Ühel juhul ületas AMPA kontsentratsioon kaevuvee proovides lubatud piirväärtuse isegi üle 20 korra. Glüfosaadikasutuse hoogustumine põllumajanduses tähendab seda, et glüfosaadi ja selle laguproduktide keskkonnamõju ja risk Eesti elanikkonnale üha kasvab.

Kui suur on glüfosaadisisaldus meie toidus?
Riigikontrolli aastatel 2008–2009 tehtud auditis "Riigi tegevus taimse toidu ohutuse tagamisel" mainitakse, et võimekus hinnata toiduainetes glüfosaadisisaldust puudub, samuti kritiseeritakse proovide valikut taimekaitsevahendite jääkide hindamisel ning leitakse, et igal aastal võetavate proovide hulk on ebapiisav.

Veterinaar- ja toiduameti (VTA) andmetel aastate 2016–2017 kohta oli müüdavas toidus, eristamata import- ja kodumaist toitu, glüfosaadijääke 0,6–1 protsendis kõikidest tehtud töötlemata taimsetest ja loomsetest proovidest ja töödeldud imikutoidust (337 proovi – 2016 ja 334 proovi – 2017) analüüsidest. Kõige enam oli analüüsitud õunu, maasikaid ja kartuleid, kus glüfosaatide kasutamine üldjuhul pole relevantne. Näiteks maasika­kasvatuses kasutatakse glüfosaati vaid kultuuri rajamisel.

Glüfosaadi kasutamine on aasta-aastalt kasvanud. Autor: SCANPIX/AFP/PHILIPPE HUGUEN

Teraviljade puhul, kus tavapõllunduses kasutatakse tihti glüfosaati vahetult saagikoristuse eel mugavuskemikaalina vilja kiiremaks ja ühtlasemaks valmimiseks ja seetõttu on glüfosaadijääkide esinemine äärmiselt tõenäoline, analüüsiti ainult üksikud proove. Näiteks nisuterasid analüüsiti 2016. aastal kuuel korral ja kõik need proovid olid võetud mahepõllundusest, kus glüfosaate ei kasutata. Pestitsiidide jääke mahepõllunduse nisuproovidest mõistagi ei tuvastatud.

Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) viimaste uuringute kohaselt – analüüsiti 30 852 töötlemata toidu proovi, mis olid kogutud 53 riigist, k. a kõik Euroopa Liidu riigid – leidus vähemalt üht pestitsiidijääki 44,5 protsendis tavapõllunduse proovides ja 6,5 protsendis mahepõllunduse proovides. Nisu puhul esines pestitsiidijääke 44,7 protsendis kogutud tavapõllunduse proovidest ja 1,5 protsendis mahepõllunduse proovidest; rukki puhul olid vastavad näitajad 40,4 protsenti tavapõllunduses ja 1,2 protsenti mahepõllunduses.

Kahjuks ei saa EFSA publitseeritud andmestiku põhjal hinnata glüfosaadi esinemissageduse osakaalu kõigi leitud kemikaalide hulgast. Küll näitab EFSA ulatuslik andmestik, et VTA hinnang pestitsiidijääkide esinemissageduse kohta Eestis ei ole vähemalt teraviljade puhul representatiivne. Praegu teeb riigikontroll järelauditit "Riigi tegevus toidu ohutuse tagamisel" ja loodetavasti pakutakse lahendusi toiduproovide kogumise metodoloogia esinduslikumaks muutmiseks.

Milline oli Eesti seisukoht glüfosaadi kasutusloa pikendamise saagas?
Glüfosaadi kasutusloa pikendamine pärast esimest kümneaastast kasutusperioodi osutus tõeliseks epopöaks, mis vältas ligi seitse aastat ja lõpuks tuli otsus konsensusele jõudmata liikmesriikide kvalifitseeritud häälteenamusega (nov 2010 – nov 2017). Peale Euroopa Liidu üleüldise kohmaka otsustusprotsessi oli glüfosaadi menetluse venimise peamised põhjused vastukäivate teadustulemuste virvarr, eri poolustel asetsevate korporatsioonide ja keskkonnaorganisatsioonide survestamine ning mitme liikmesriigi täiesti vastuolulised seisukohad.

Peaküsimuseks sai, kas glüfosaat on piisavalt ohtlik, et teda uuesti käibesse mitte lubada. Eriti, kas glüfosaat põhjustab vähki, nagu järeldas Maailma Vähiuuringute Agentuur (IARC) eelretsenseeritavate, avalikult kättesaadavate teadusartiklite põhjal, või ei põhjusta, nagu järeldas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), tuginedes glüfosaadi tootjate, eelkõige Monsanto teostatud mitteavalikele uuringutele tuginedes.

Glüfosaadi-vastased meeleavaldused Brüsselis. Autor: SCANPIX/AFP/EMMANUEL DUNAND

Esialgne Euroopa Komisjoni ettepanek oli pikendada glüfosaadi kasutusluba 15 aastaks. Pärast pikki konsultatsioone, mis tulenesid otseselt glüfosaadi võimalikest riskidest, mida tööstus oli püüdnud pisendada, pikendati glüfosaadi kasutusluba liikmesriikide napi häälteenamusega vaid viieks aastaks. Mitmes Euroopa riigis toimus pingeline, äärmiselt polariseeritud glüfosaaditeemaline debatt ja selle debati tulemused kajastusid riikide seisukohtades glüfosaadi taaslubamise kohta.

Milline oli Eesti ametlik suhtumine Euroopa Komisjoni ettepanekutesse, teadlaste, poliitikute ja avalikkuse arvamus? Eesti teadlased lõid korduvalt häirekella, rõhutades, et peale taimede on glüfosaat toksiline ka mittesihtorganismidele, alustades mulla- ja veebakteritega ning lõpetades inimesega.

Herbitsiidide (eriti kaheiduleheliste umbrohtude tõrjeks mõeldud prepa­raatide) kasutamine võib lähi­­ajal hüppe­liselt suureneda nt jalgpalli­murudel, golfiväljakutel vm esindusaladel.

Paradoksaalsel kombel võib tervislike eluviiside propageerimise ja elu­kvaliteedi tõusuga kaasneda pestitsiidi­jääkide põhjustatud terviseriskide suurenemine ja nende koosmõjude sagenemine ravimite, repellentide jm olmekemikaalidega.

Soovitame ravimite ja pestitsiidide jääkide sünergismi analüüsimiseks vaatluse alla võtta valuvaigisteid tarvitanud sportlased, eriti jalgpallurid, kel on pidevad kontaktsed kokkupuuted murude töötlemisel kasutatud pestitsiidi­jääkidega. Euroopas on kogunenud andmeid noorte sportlaste ägedatest terviseriketest, mis saavad alguse medikamentide tarvitamisest, ning esineb isegi äkksurmasid. Teadaolevalt on just golfi- ja jalgpalliväljakud kohad, kus hoolduses kasutatakse kõige enam pestitsiide.

Riigikontrolli Eesti Maaülikoolilt tellitud raport auditi "Riigi tegevus toiduohutuse tagamisel" raames, 2008.

Millised järeldused teeme glüfosaadisaagast? On selge, et Eesti ministeeriumides puudus vajalik kompetents sõna sekka ütlemiseks. Teaduslik kompetents glüfosaadi riskide kohta oli küll olemas, kuid riigi otsuste tegemisse teadlasi ei kaasatud. Nii valis Eesti pimesi Euroopa Komisjoniga nõustumise tee, mis oli mugav ka umbrohutõrjujatele. Glüfosaadivastaste seisukohti marginaliseeriti ja naeruvääristati.

Eesti käitumismall antud küsimuses ei ole erandlik. Pigem on saanud igapäevaelu küsimustes tavapäraseks, et me oma teadlast ei kuula, lükkame otsustamist edasi ja jääme ootama Euroopa Komisjonilt tulevaid juhiseid, kusjuures need juhised võivad tulla, aga võivad ka mitte tulla, sõltuvalt kuidas lobistid Brüsselis tegutsevad.

Esimene järeldus on siit see, et teadusvõimekust tuleb ministeeriumides suurendada. Ei saa olla nii, et oma teaduspõhine seisukoht meil täielikult puudub. Alati ei ole selle kujundamine kerge, näiteks glüfosaadi taaskasutusloa menetluses esitasid tootjad kümneid tuhandeid lehekülgi dokumente ja Euroopa Toiduohutusameti glüfosaadi raporti pikkus on üle 4300 lehekülje, kuid oma arvamus tuleb alati kujundada.

Maaeluministeeriumi toiduohutuse ja taimekaitse eksperdid on meedias harva arvamust avaldanud. Kui seda on tehtud, siis eranditult on üle võetud Euroopa Komisjoni positsioon, mis, nagu me praeguseks teame, oli agressiivsest korporatiivsest lobitegevusest väga tugevalt mõjutatud. Seda nii korporatiivsele teadusele vastanduvate uuringute interpreteerimises kui ka Euroopa Komisjoni glüfosaadi pikendamismenetluses tehtud ettepanekute osas.

Näiteks on keskkonnaaktivistide organisatsioon Earth Open Source avaldanud uuringu, milles väidetakse, et glüfosaadi mõjuhinnangutes on jäetud arvestamata teadolevaid fakte loote väärarengutest glüfosaadi tõttu. Uuringu kokkuvõte avaldati aasta hiljem eelretsenseeritavas ajakirjas Journal of Environmental & Analytical Toxicology ja selles leiduvaid andmeid on kasutanud paljud teadlased.

Euroopa Komisjon ignoreeris otsitud põhjustel selle uuringu tulemusi ja ka Eesti põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakond ei pidanud seda tööd tähelepanuvääriliseks. Samuti ei peetud oluliseks glüfosaadijääkide piirväärtusi ületavaid leide nii Eesti pinna- kui põhjaveest esimestes, 2010. aasta uuringutes.

2016. aasta mais üritas Erakond Eestimaa Rohelised jõuda selleni, et glüfosaadi kasutamine Eestis keelustataks. Rahvaalgatus kogus vähem kui nädalaga 2843 allkirja ja riigikogule esitati 16. V 2016 pöördumine glüfosaadi keelustamiseks. Juunis 2016 arutati glüfosaadi teemat riigikogu maaelukomisjonis koos petitsiooni algatajatega, kes väitsid hiljem ajakirjanduses, et maaelukomisjonil puudus täielikult arusaam glüfosaadi toksilisuse kohta tehtud teadusuuringutest ja et maaelukomisjon sisuliselt ainult naeruvääristas glüfosaadivastaste seisukohti.

Maaelukomisjon vastas lõpuks kirjalikult petitsiooni algatajatele 25. XI 2016, leides, et glüfosaadi keelustamine seaks Eesti võrreldes naabritega kehvemasse positsiooni, samuti korrati Euroopa Komisjoni glüfosaadi taaskasutusse lubamist pooldavaid argumente ja jäeti täiesti tähelepanuta teadlaste arvamus. Vahepeal jõudis Eesti korduvalt nõustuda Euroopa Komisjoni ettepanekutega glüfosaadi taaskasutusloa pikendamiseks (erinevad ettepanekud 9–15 aastaks), kuid enamiku teiste liikmesriikide vastuseisu tõttu jäi glüfosaadi kasutusluba 2016. aastal pikendamata.

Glüfosaati kasutatakse nii põldudel kui ka kodumajapidamistes. Autor: SCANPIX/REUTERS/CHARLES PLATIAU

Pärast pikki vaidlusi saavutati 2017. aasta lõpul Euroopa Komisjoni apellatsioonikomitees napp häälteenamus glüfosaadi kasutusloa ainult viieaastaseks pikendamiseks. Eesti oli jällegi poolt hääletajate hulgas. Kui üle kogu Euroopa saatsid seda otsust meedia rasvased pealkirjad, milles väljendus ühiskonna ja riikide polarisatsioon, siis Eestis oli meediakajastus tagasihoidlik.

Teine probleem on, et kipume arvama, et meist nii või naa midagi ei sõltu ning seetõttu on targem suhtumine "rääkimine hõbe, vaikimine kuld" ja "targem annab järele". Tõepoolest, kui läheb hääletamiseks, on Eesti osakaal rahvaarvu järgi 0,26 protsenti (1,316 miljonit elanikku vs. 512,6 miljonit kogu ELis). Glüfosaadi kasutusloa pikendamise menetlus oli ilmselt üks kõige enam Euroopa Komisjoni liikmesriikide vahel vastuolusid põhjustanud otsustusprotsesse. Lõppude lõpuks pikendati glüfosaadi kasutamist viieks aastaks apellatsioonikomitee kvalifitseeruva häälteenamusega.

Olukorra pretsedenditust näitab juba seegi, et Euroopa Liidus on apellatsioonikomitees otsustamist rakendatud haruharva. Hääletustulemuski oli napp: poolt hääletas 18 liikmesriiki (vajalik vähemalt 16 riiki), kes esindasid 65,71 protsenti (vajalik vähemalt 65 protsenti) Euroopa Liidu rahvastikust.51 Vastu hääletasid Austria, Belgia, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Malta, Prantsusmaa ja Portugal jäi ainsana erapooletuks.

Eesti üksi poleks loomulikult suutnud seda hääletust kallutada, aga näiteks kolm Balti riiki kokku (kokku 1,2 protsenti ELi rahvastikust), oleksid võinud olla küll kaalukeeleks. Seega väiksus iseenesest ei ole alati argument, eriti kui suudame oma lähimate naabritega koostööd teha. Aga selleks jällegi peab meil olema oma teaduslikult põhjendatud arvamus.

Pärast selle artikli valmimist sai autorile teatavaks, et maaeluministeeriumis on ettevalmistamisel "Taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava 2019–2023". Üks tegevuskava eesmärke on taimekaitsevahenditega kaasnevate tervise- ja keskkonnariskide vähendamine. Kavas nenditakse, et pestitsiidide kasutus on pidevalt kasvanud, k.a glüfosaadi kasutus, ning ennustatavalt jätkub kasv tulevikus.

Paraku ei olda selles kavas piisavalt ambitsioonikas ja kavas ei nähta ette meetmeid pestitsiidikoormuse üldiseks vähendamiseks, välja arvatud soovitused biotõrje soodustamiseks. Mis juhtub siis, kui glüfosaadi kasutusluba 2022. aastal lõpeb ja milline on Eesti seisukoht glüfosaadi võimaliku kasutusloa pikendamise menetluses, seda me kavast teada ei saa.

Ülo Niinemets on Eesti maaülikooli taime­kasvatuse ja taimebioloogia õppetooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Artikkel ilmus ajalehes Sirp.

<1: 1a) D. la Cecilia & F. Maggi, Analysis of glyphosate degradation in a soil microcosm. Environmental Pollution 233
1b) R. I. Bonansea, I. Filippi, D. A. Wunderlin, D. J. G. Marino & M. V. Ame, The fate of glyphosate and AMPA in a freshwater endorheic basin: an ecotoxicological risk assessment. Toxics
1c) World Health Organization, Glyphosate and AMPA in Drinking-water. WHO, Geneva
1d) World Health Organization, Glyphosate and AMPA in Drinking-water. WHO, Geneva

2: 2a) M. Mänd et al., Eksperdiarvamus auditi "Riigi tegevus toiduohutuse tagamisel" raames 2008. Tellija: Riigikontroll, Täitja: Eesti Maaülikool. Eesti Maaülikool, 2008.
2b) K. Künnis-Beres, M. Sihtmäe, L, Kanarbik, M., Heinlaan & I. Blinova, Herbitsiidide üledoseerimise või juhureostuse võimalik keskkonnamõju. Keskkonnatehnika 3, 40–42 (2013).
2c) A. Luik, Mahepõllundusteadlane Anne Luik: glüfosaadi kasutamine tuleb keelata. – Maaleht 10. V 2016.
2d) V. Päärt, Emeriitprofessor: Taimemürkidega käib suur ülemaailmne inimkatse, kus me kõik oleme objektid. – Eesti Ekspress 30. VIII 2017.<
2e) R. Raus, Intensiivpõllumajandus rikub tervise ja looduse. Glüfosaate sisaldavad taimekaitsevahendid tuleb keelustada, aga ainult sellest ei piisa. – Eesti Päevaleht 6. VI 2016.
2f) A. Luik, Mesilaste ja meie endi säästmiseks vajab põllumajandus muutusi. – Postimees 13. VII 2018.