• Maheporgand sisaldab vähem nitraate ja rohkem C-vitamiini, kui tavaliselt kasvatatud porgand. Samuti pole maheporgandis taimemürgijääke.
• Mahepõllult võib saada tavapõlluga võrreldava saagi, kui piisavalt väetada.
• Mahepõld ei pruugi olla tavapõllust umbrohurikkam, kui mahepõllul igal aastal kasvatatavat kultuuri vahetada ning eelistada looduslikke väetisi.
• Maaviljelus vähendab mulla toitainerikkust igal juhul, kuid maheviljeluses on mullas toitaineid rohkem.
• Mahepõllu mulla hoiavad viljakana vihmaussid ja mikroobid, kes tavapõllul taimedele toitu lagundada ei saa.

"Statistikaameti andmetel oli Eestis  2019. aasta seisuga maheteravilja osatähtsus kogu teravilja kasvupinnast 12,5 protsenti. Köögiviljast toodeti maheviljeluse tingimustes vaid neli protsenti," ütleb Eesti taimekasvatuse instituudi teadur Ingrid Bender. Ametlikule statistikale lisanduvad hobiaednike oma perele ja lähikondsetele mahedalt kasvatatud köögiviljad.

Mis vahe on porgandil ja porgandil?

Ingrid Bender uuris koos kolleegidega, mille poolest erinevad mahedalt kasvatatud ja nii-öelda tavaline porgand. Selleks kasvatasid nad nelja aasta jooksul mõlemat tüüpi porgandeid samas kohas, ühesuguses mullas ja ühesuguse lämmastikuväetise kogusega. Ehk siis, kui viljelusviis välja arvata, kasvasid kõik porgandid võimalikult võrdsetel tingimustel.

"Üks erinevus oli väetise tüüp: tavaviljeluses kasutasin sünteetilist väetist, maheviljeluses aga komposti," kirjeldab Bender viljelusviiside erinevusi. Teiseks kasutas ta tavaviljeluses enda sõnul taimekaitsevahendeid, sealhulgas nii umbrohu-, putuka- kui ka seenhaiguste mürke, millele lisaks tuli peenraid siiski rohida ja kõblata. "Maheviljeluses ei kasutatud kahjustajate tõrjeks mingeid vahendeid. Umbrohutõrje toimus käsitsi," võrdleb teadur ja märgib, et mahevariandis kasvas umbrohtu rohkem kui tavavariandis.

"Maheporgandi saak oli nelja katseaasta jooksul igal aastal pisut suurem kui tavaporgandi saak," ütleb Bender.

Praakporgandeid oli mahedalt kasvatatute seas samuti aastate peale keskmiselt vähem kui tavaliste porgandite hulgas. "Maheporgandites oli vähem nitraate ja rohkem C vitamiini," lisab uurija. Maheporgandid tegi väärtuslikumaks seegi, et erinevalt tavaporganditest ei leitud neist taimemürgijääke.

"Uuringu põhjal saime teada, et mahepõllumajandusest võime saada tavapõllumajandusega võrreldavaid saake, kui maheviljeluses piisavalt väetame," tõdeb Bender. Maheporgandite suurema vitamiinisisalduse ja väiksema nitraadisisalduse kõrval mõjutab nende kasvatamine meie elukeskkonda vähem, lisab ta.

Ehkki kõnealuses katses kasvatati ainult porgandeid, sisaldaksid muudki samamoodi mahedalt kasvatatud aiasaadused ja põllukultuurid autori sõnul vähem nitraate ja oleksid vabad mürgijääkidest. Samas nendib ta, et olenevalt kultuurist võivad siiski eri liikidest, sordist ja ilmatingimuste juures kasvanud viljad muude näitajate poolest erineda. "Näiteks sibula puhul sõltuvalt sordist võime saada ka paremaid tulemusi võrreldes porgandiga ehk haigusi ja kahjureid on vähem," tõdeb Bender. "Kaalikal ja kapsal aga on väga palju kahjureid, mis põhjustavad erimeetmeteta, näiteks kaitsva putukavõrguta, suurt saagikadu ja kvaliteedi langust."

Umbrohi hüüab tulles

Kui Ingrid Benderi katses kasvas mahepõllul umbrohtu tavapõllust rohkem, siis umbrohtude seemnepanka uurinud Eesti Maaülikooli (EMÜ) taimetervise doktorandi Helena Madseni uuringus leidus mõlema viljelusviisi mullas umbrohuseemneid ühe palju. Seemnepank ei viita siinkohal Arktikas asuvale säilitusasutusele, vaid mullas ja mulla pinnal asuvatele idanemisvõimelistele seemnetele. "Põllul on seemnepank umbrohtude esmane allikas ja seemnepanga uurimine annab umbrohtumisest parema ülevaate, kui maapealse olukorra hindamine," selgitab Madsen.

Üks asi on seega silmaga näha, mis umbrohi põllul kasvab. Teine asi on mulla alla piiludes aimu saada, mis veel kasvama hakata võib. "Nähtav taimkate sõltub väga palju parasjagu rakendatavatest tõrjemeetmetest ja ilmastikust, samas kui seemnepank kajastab pikaaegset põlluharimist minevikus," ütleb doktorant. Seega näitab seemnepank, millised varem põllul kasvanud umbrohuliigid võivad uuesti välja ilmuda.

Seemnepanga uurimiseks kasvatasid Helena Madsen ja tema uuringu kaasautorid põllukultuure võrdlevalt viies erinevas süsteemis. Kolm neist süsteemidest olid mahedad ja kaks nii-öelda tavalised. 

Ühes mahesüsteemis kasvatati põllul väetisena talviseid vahekultuure, teises väetati nii vahekultuuride kui ka kompostitud sõnniku abil. Kolmas mahepõld oli kontrollsüsteem, kus ei kasutatudki väetisi. Mõlemas tavasüsteemis kasutati taimekaitsevahendeid ja ühes ka väetisi, teises ehk kontroll-tavapõllul mitte. "Kummaski tavasüsteemis ei kasvatatud talviseid vahekultuure ega kasutatud sõnnikut," täpsustab Madsen.

Selgus, et ühe rotatsiooni ehk külvitsükli jooksul ei erinenud seemnete arv mullas kumbagi tüüpi viljelussüsteemides kuigivõrd. "Mahesüsteemides oli seemnete mitmekesisus suurem ja seemnete arv natuke väiksem kui tavasüsteemides," märgib uurija. Kõige mitmekesisem seemnepank oli mahesüsteemis, kus väetiseks kasutati nii vahekultuure kui ka sõnnikut. Seemnete mitmekesisus oli kõige väiksem mõlemat laadi kontrollsüsteemides, kus väetisi ei kasutatud.

"Katse kokkuvõte ning lõplik sõnum on, et maheviljelus ei tähenda tingimata umbrohtunud põldu ja olematut saaki," ütleb Madsen. Kui mahepõllumees viljavaheldust planeerib ja eelistab sealjuures looduslikumaid väetisi, nagu sõnnikut ja vahekultuure või kasvatab liblikõielisi, ei pruugi tema põllul kasvada rohkem umbrohtu kui tavapõllul. Samas on mahedalt väetatud põllumuld Benderi sõnul palju kvaliteetsem.

Taimekaitsevahenditega tulevad uurija sõnul kaasa omad ohud. Näiteks võivad taimed muutuda mürgi suhtes vastupidavaks ja neil võivad tekkida uued haigused. Samuti võib põllu elurikkus väheneda ja see omakorda muuta põllumajandusmaa olukorra suures pildis halvemaks.

"Samuti tuleks silmas pidada, et maapealne umbrohtumus on pigem ajutine ning kergemini mõjutatav kui mulda kogunenud seemnevaru, mida on raskem hinnata, kuid mille eluiga võib ulatuda mitmetesse aastatesse," paneb Bender põlluharijatele südamele.

Kuidas sina mullale, nõnda muld sinule...

"Selge on see, et mullaviljakus ilma mullale midagi tagasi andmata ei püsi," ütleb EMÜ taimekasvatuse dotsent Liina Talgre. Taimekasvatusspetsialisti Indrek Kerese juhitud uuringus võrdlesid Talgre ja kolleegid, kuidas mõjutavad mahedad ja tavaväetised mulla toitainesisaldust.

Selle uurimiseks alustas uurimisrühm 2008. aastal katset, kus nad kasvatavad viit erinevat põllukultuuri kordamööda mahedates ja tavalistes süsteemides. Talgre sõnul on need viis kultuuri oder 'Anni', mille alla külvatakse ristik 'Varte'; ainult ristik 'Varte'; talinisu 'Fredis'; hernes 'Starter' ja kartul 'Teele'. Katses kasutatakse kolme mahedat ja nelja tavaviljeluse süsteemi.

Kuigi Liina Talgre sõnul katse jätkub, selgus esimese kümne aasta järel, et mulda tuleb viljakuse hoidmiseks igal juhul väetada. "Meie katses tuli ka välja, et Tava 0 süsteemis, kus väetisi, vahekultuure ja sõnnikut ei kasutata, oli mulla toitainete sisaldus kõige madalam," märgib ta. Taimekasvatus kurnab mulda aga igal juhul, sest katses vähenes mulla fosfori- ja kaaliumisisaldus kõigis proovitud süsteemides. Samas selgus, et Mahe II süsteemis, kus kasutati nii vahekultuure kui ka sõnnikut, sisaldas muld tavasüsteemidega võrreldes rohkem üldlämmastikku, magneesiumi ja kaltsiumi. 

"Mahe- ja tavasüsteemide võrdluses ilmnevad ka olulised erinevused mulla toitaine-sisalduses ja seda tavasüsteemide kahjuks," tõdeb Talgre. Uurija oletab, et tavasüsteemides on muld toitainevaesem, sest see sisaldab vähem süsinikku, on happelisem ning seal tegutseb vähem mikroobe. "Lisaks viiakse tavasüsteemides suurema saagiga rohkem toitaineid põllult ära," ütleb ta ja lisab, et suurim toitaineröövel on sel juhul kartul.

Mullas leiduvad orgaanilised ühendid ehk toitained muutuvad taimede jaoks toiduks alles siis, kui mullas elavad vihmaussid, hooghännalised ja mikroorganismid need ära lagundavad. Siinkohal on eelis maheviljelusel, sest nagu Talgre ütleb: "Erinevad uuringud on näidanud, et tavatootmises, kus kasutatakse taimekaitsevahendeid, on mullaelustik pärsitud."

Mis puutub saagikusse, tegid tublima tulemuse tavasüsteemid. "Mahesüsteemides jäi selles katses kultuuride saak keskmisena kuni 25 protsent madalamaks võrreldes väetatud tavasüsteemidega," sõnab uurija ja lisab, et läbi aastate sõltub saagi suurus väga palju ilmastikust.

"Katsetulemuste põhjal võib järeldada, et jätkusuutlik mahetootmine vajab mullaviljakuse parandamiseks ja suuremate saakide saamiseks hästi läbimõeldud külvikorda, kus ei piisa ainult liblikõielistest ja talvistest vahekultuuridest," võtab Talgre katse tulemused kokku.

Säilitamaks mulla fosofori- ja kaaliumisisaldust, soovitab ta kasutada nii looduslikel mineraalidel põhinevaid kaaliumväetisi kui ka fosforirikkaid orgaanilisi väetisi. Tavasüsteemi põldu tuleb Talgre sõnul korrapäraselt lubjata, et muld ei muutuks liiga happeliseks. "Et tavatootmises paraneks mulla toitainete ringlus ja suureks mulla elurikkus, tuleb kasutada kultuuripõhist tasakaalustatud väetamist. Külvikorda tuleb sisse tuua talvised vahekultuurid ja vähendada või isegi loobuda taimekaitsevahendite kasutamisest," loetleb ta veel. 

Lõpeks märgib Talgre, et korralikult talitlev muld ja kogu põllu elurikkus suudavad kontrolli all hoida nii taimehaigusi kui kahjureid.

Liina Talgre märgib, et mahepõllumajanduse edendamist toetab roheesmärkide hulgas ka Euroopa Liit. Selle mõtteviisi järgi vastutab põllumajandustootja ühtaegu nii valmiva toote kui ka elusa toimiva mulla, talitleva elurikkuse, puhta vee ja õhu eest. 

Maheviljeluse eeliste kohta võib tema sõnul lugeda Thüneni 2019. aastal valminud metaanalüüsist, kus võrreldi 2816  mahe- ja tavatootmise viljeluspaari aastatel 1990–2018.  

"Selles raportis toodi välja, et maheviljelus hoiab vett puhtamana, sest sealt on oluliselt väiksem taimetoitainete kadu nitraatide ja fosfori leostumise tagajärjel võrreldes tavaviljelusega," märgib ta. Lisaks on Talgre sõnul raporti järgi mahemullad tavamuldadest stabiilsema koostisega, vähem happelised ning need ei kipu sama palju tihenema. "Mahemuldades on keskmiselt kümme protsenti kõrgem süsinikusisaldus, mis omakorda leevendab kliimamuutusi," sõnab Talgre.