"Mitmed prognoosid näevad ette sea- ja veiseliha tootmise langust ja linnuliha tootmise kasvu," räägib Leming. "Tulevik on endiselt suurtootjate päralt, mis ei tähenda, et keskmise või väikese suurusega tootjatel poleks mingeid võimalusi ellu jäämiseks."

Piima jääb üle, mune ja linnuliha peame sisse tooma

Riigi kohalikku toiduainetoomist saab kirjeldada isevarustatuse abil. Isevarustatuse tase näitab, kas kohalik toodang katab elanikkonna tarbimisvajaduse või mitte. "Kui Isevarustatuse tase jääb alla 100 protsendi, siis tuleb see toodang kusagilt importida," ütleb Ragnar Leming ja toob näite linnulihast, millest 40 protsenti pärines 2017. aastal piiri tagant.

Näiteks 2018. aastal toodeti Eestis piima 180 protsenti isevarustatusest ehk pea kaks korda rohkem, kui vaja. Samal aastal katsid Eesti tootjad riigi veiselihavajaduse 95 protsendi mahus, sea-, lamba- ja kitseliha umbes kolmveerandi ulatuses. Mune toodeti 60 protsenti ja linnuliha napilt alla poole Eesti elanikkonna vajadusest.

Dotsent tsiteerib Statistikaameti blogi: "Kõige rohkem toodi 2018. a Eestisse linnuliha, mis jõudis meile peamiselt Soomest, Leedust ja Taanist. Sealiha imporditi põhiliselt Saksamaalt ja Poolast, kust tuli ka valdav osa veiselihast. Suurem osa lamba- ja kitseliha jõudis Eestisse aga märksa kaugemalt ‒ Uus-Meremaalt ning samuti Hispaaniast."

Eesti varasemate aastate isevarustatuse taseme kohta vaata graafikut allpool.

Lemingu sõnul on isevarustatuse tasemest viimastel aastatel rohkem ka riiklikul tasemel rääkima hakatud. "Eriti nüüdses eriolukorras tähtsustatakse seda veelgi enam, sest see on toidujulgeoleku ja meie turvalisuse küsimus," ütleb ta.

Kust ikkagi liha, piim ja munad tulevad?

Valdav osa Eesti piimast pärineb Lemingu sõnul suurtootjatelt. "Umbes 70 protsenti Eesti piimalehmadest peetakse sellistes karjades, kus on üle 300 lehma. Teisalt on meie piimatootjate hulgas siiani ka väga palju neid, kes peavad ainult üht või kaht lehma," kirjeldab ta.

Suurtootjad peavad lehmi aasta läbi laudas ja vabapidamisel. Laudas ümbritseb veiseid palju elektroonikat ja sensoreid, mis hõlbustavad lehmapidaja tööd, aidates pidajal loomade käitumist, tervist ja piimaandi pidevalt jälgida.

"Meil puuduvad ameerikalikud niinimetatud feedlot tüüpi nuumafarmid. Meie lihaveisekasvatajate visioon on kasutada Eesti konkurentsieelist – toota toitu (püsi)rohumaadelt," ütleb Leming. Kuigi farmiti võib tootmine erineda, peavad kõik farmid vastama Euroopa Liidu miinimumnõuetele.

Seakasvatuses on pilt veelgi ühekülgsem, sest sigade Aafrika katku tõttu lõpetas 2015. aastal tegevuse umbes 280 väiksemat seakasvatajat. Lemingu sõnul olid uksed sulgenud majapidamised tõesti väikesed – enamikus neist peeti vähem kui kümmet siga. Mahesigu pidas läinud aasta lõpuks ainult viis majapidamist kokku 700 maheloomaga. Võrdluseks on Eestis kokku umbes 300 000 siga.

"Võimalik, et tänaseks on pilt muutunud ja väiketootjaid on rohkem," oletab Leming, "aga kindlasti ei moodusta nende tootmismahud suurt osa kogu Eestis toodetud sealihast. Usun, et see on alla ühe protsendi."

Teistes valdkondades on pilt teadlase sõnul mitmekesisem kui kunagi varem ning väiketootjaid on Euroopa Liidu toetustega juurde tulnud. Näiteks lambaid ja lihaveiseid kasvatatakse valdavalt mahepõllumajanduslikult või rohumaadel. Eestis müüdavad munad tulevad aga enamasti suurtootjatelt. Siiski on Lemingu sõnul lisandunud palju hobi- ja väikelinnukasvatajaid, kelle andmed ei pruugi munade otseturustuse tõttu statistikas kajastuda. "Hetkel on Eestis tohutu linnubuum ja munevate noorkanade pärast joostakse tormi," ütleb ta.

Tulevik järske muutusi ei too

Ragnar Lemingu sõnul sõltub lihasektori olukord suurel määral Euroopa Liidu ja maailma turust ning poliitikast. Veganluse mõju ta Eesti lihatootmises ei näe. "Viimased suuremad sündmused, mis lihatootmist siiani mõjutavad on Venemaa kaubandusembargo ja sigade Aafrika katk," märgib ta.

Järske muutusi dotsent lihatootmise tulevikus ei näe. Nagu eespool mainitud, kasvab linnuliha tootmine ning väheneb sea- ja lehmaliha toodang. Kanu hakatakse sealjuures rohkem vabalt pidama, kuid taaskord ei kao puurid lähikümnenditel kuhugi.

"Selge on see, et kanade puuris pidamine ei ole kõige parem viis kanade pidamiseks," ütleb Leming, kuid lisab, et 2012. aastal pidid Euroopa Liidu ja Eesti munatootjad ostma uued täiustatud kanapuurid. "Need investeeringud tehti valdavalt arvestusega, et nende puuride kasutusaeg on umbes 30 aastat. Usun, et seetõttu ei kiirusta ükski suurtootja kanade puurispidamist lõpetama."

Vabalt peetavate kanade elu pole teadlase sõnul tingimata parem. "Praktika on näidanud, et vabapidamisel peetavatel kanadel võib esineda palju suuremaid probleeme sulgede nokkimise, kannibalismi ja lindude suremusega," loetleb ta puurikanade pidamise põhjuseid.

Mai on keskkonnakuu ja ETV2s jätkub temaatiline filmiprogramm. 19. mail kell 21.30 linastub režissöör Christopher Quinni film "Loomade söömine", mis räägib tööstusliku loomakasvatuse lõpust.

Filmi kaasprodutsentideks on Natalie Portman ja Jonathan Safran Foer ning tegu ongi Foeri samanimelise palju kiidusõnu pälvinud raamatu ekraniseeringuga. Film algab lihtsa küsimusega - kust tulevad munad, piimatooted ja liha? Intervjueerides erinevaid loomakasvatajaid maalib film pildi tulevikust, kus traditsiooniline loomakasvatus pole kauge mineviku kaja, vaid tee tulevikku.