Enamik söömiseks kasvatatud broilerkanadest kuulub niinimetatud tavalistesse, kiiresti kasvavatesse tõugudesse. Nüüd heidab ettevõtte FAI, Bristoli Ülikooli ja Norra loodusteaduste ülikooli teadlaste värske ühisuuring valgust kiiresti ja aeglaselt kasvavate kanatõugude erinevustele. Uuringus võrreldi eeskätt ärieesmärkidel kasvatatud kanade heaolu erinevaid näitajaid.

Autorid järeldavad uuringus, et ehkki kiiresti kasvavatele kanadele suurema liikumisruumi andmisel on oma head küljed, tasuks farmeritel eelistada hoopis aeglasemalt kasvavaid tõuge. Aeglasemalt kasvavad kanad on palju parema tervisega ja nende igapäevased kogemused on meeldivamad.

FAI juhtivteaduri Annie Rayneri sõnul eelistavad kanad saada meeldivaid kogemusi, näiteks mängida ja ümbrust uudistada. Need omakorda tekitavad kanades naudingut ja rõõmu, mis parandab seega linnu elukvaliteeti. Rayner lisab, et uuringu järgi ilmutavad aeglaselt kasvavad kanad taolisi kasulikke käitumismustreid sagedamini ning on ka üldiselt tervemad.

Rayneri hinnangul muudaks üleminek tavaliste kanade kasvatuselt aeglaselt sirguvate tõugude kasvatusele Euroopas igal nädalal toodetava 142 miljoni broilerkana elu tunduvalt paremaks.

Mitmed mittetulundusühingud ja mitu suurt toidutootjat on allkirjastanud Euroopa kanaleppena (ECC) tuntud ühiste kavatsuste protokolli. Äsjane uuring üritaski uurida selle kaht olulist lubadust: üleminekut aeglasemalt kasvavatele kanatõugudele ja kanade liikumisruumi suurendamist.

Täpsemalt hinnati uuringus mitmeid heaolu näitajaid nelja tüüpi kanafarmides. Farmid erinesid omavahel nii aedikutes elavate kanade arvu kui ka peetavate kanade tõu poolest. Kõige aeglasemalt kasvavasse tõugu kuuluvate kanade puhul arvestati 30 kilogrammi lindude kohta ruutmeetri jagu jalaruumi. Teise aeglaselt kasvavasse tõugu kuuluvaid kanu hoiti aedikutes, milles pidi ühe ruutmeetri kohta hakkama saama vastavalt 30 ja 34 kilogrammi jagu linde. Võrdluseks vaatlesid uurijad ka tavalisi kanu, keda hoiti tihedusega 34 kilogrammi jagu linde ruutmeetri kohta.

Selgus, et kanade suuremal hajutamisel oli kõige aeglasemalt kasvavate kanade heaolu pisut parem, kui teisel aeglaselt kasvaval tõul. Heaolu väljendus väiksemas suremuses, paremas kõnnakus ning vähemates nii-öelda praakkanades.

Kahe erineva tihedusega paigutatud aeglaselt kasvava kanatõu heaolu ei erinenud palju. Samas märkasid uurijad suuri erinevusi tavaliste tihedalt paigutatud kanade ning kõigi ülejäänud kolme farmi kanade vahel. Tavalised kanad oli põdurama tervisega ja neid suri rohkem. Samuti esines tavaliselt kanadel rohkem kannapõletikku ja pododermatiiti (jalahaigus – toim.) ning nende seas oli rohkem kanu, kes toidulauale ei sobinud. Lisaks ilmutasid tavalised kanad märke suuremast stressist: nad ronisid põhupallide otsa ja uudistasid ümbrust harvem ning mängisid vähem.

Norra loodusteaduste ülikooli bioteaduste osakonna teadurite Ruth Newberry ja Judit Vasi sõnul viitab uuring, et loomade heaolu uurimisel peaks senisest rohkem arvesse võtma loomade meeldivaid kogemusi. Näiteks ei mainitud mängulist käitumist veel hiljaaegu kanade uuringutes kordagi. Uurijate sõnul tasub kanafarmides ringi kõndides aga kasvõi korraks selja taha vaadata, et näha kanu enda kannul ringi hullamas. Eriti ilmutasid sellist mängulusti just aeglaselt kasvavad kanakarjad.

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.