Ninasarvikute pikk ajalugu ulatub 50 miljoni aasta taha ning sinna kuulub ka maailma suurim imetaja, kes välimuselt meenutas hoopis kaelkirjakut. Oli ka neid, kes sarnanesid jõehobude, elevantide või taapiritega. Tänapäeval elavatest sugulastest on ninasarvikuil palju ühist hobustega. "Ka ninasarvikud on perud – kui midagi neid hirmutab või ehmatab, siis hakkavad kohe jooksma või ringi trampima ja lähevad väga närvi," kinnitab Tallinna Loomaaia staaažikas loomakasvatusnõunik Anne Saluneem.

Ninasarvikute elupaigad on hävimas ning neid ohustavad ka salakütid, kes varustavad musta turgu sarvedega. Hiinas usutakse, et sarvel on raviomadusi ja seda ihaldatakse ka tema eksklusiivsuse tõttu. Kibeta liigikaaslastest musti ehk teravmokk-ninasarvikuid on maailmas alles vaid ligi 5500 isendit, mistõttu on loomaaedade roll liigi säilitamisel üha olulisem.

Tallinna Loomaaia kollektsioonijuht Tõnis Tasase sõnul hoiab Euroopa Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsioon (EAZA) kõigi vangistuses peetavate liikide käekäigul silma peal. Töörühmad ja eksperdid teevad ninasarvikute sugupuud ning geneetikat arvesse võttes ettepanekuid konkreetsete isendite paaritamiseks. Järglast planeerides peetakse silmas ka seda, et varsal oleks täisealiseks saades kuskile minna.

Isased teravmokk-ninasarvikud soovivad oma konkreetset territooriumi hoida, emased on selles osas leebemad. Paaritumisel peavad nad ajutiselt ruumi jagama ning sellest võib tõusta tüli. Ehkki emas- ja isaslooma kohtinguid saaks korraldada aasta läbi, püütakse põhja pool elavate sarvikute puhul seda sättida soojemasse aega, vältimaks jäätunud maal libisemise ohtu. Ligi tonn kaaluvate loomade müttamine võib tuua mõlemale osapoolele kaasa vigastusi ning protseduuri seire pole nõrganärvilistele, kinnitab Saluneem.