Umbes 250 miljoni aasta pärast võib 92 protsenti maamuna maismaast olla imetajate elutegevuseks sobimatu. Uus ennustusuuring viitab, et planeedi maamassiivid triivivad selleks ajaks kokku üheks hiidmandriks. See suurendab Maa vulkaanilist aktiivsust, mistõttu paiskub õhku nii palju süsihappegaasi, et enamik maismaast muutub elutuks, vahendab Nature News.

Maa hiidmandrid tekivad ja lagunevad tsükliliselt. Oletatavasti on Maa selle mandrite praegust asendit arvestades oma mandritsükli keskpaigas. Viimane hiidmanner Pangaea lagunes umbes 200 miljoni aasta eest. Järgmise hiidmandri Pangaea Ultima teket ekvaatori piirkonnas on oodata umbes 250 miljoni aasta pärast. See eeldab, et Atlandi ookean kahaneb ja Aafrika-Euraasia liitmanner põrkab kokku mõlema Ameerikaga.

Nüüd mudeldasid Alexander Farnsworth Bristoli Ülikoolist ja kolleegid tulevase hiigelmandri kliimat. Tulemused näitasid, et enamikel Pangaea Ultima aladel saab temperatuur olema kõrgem kui 40 °C. See tähendab, et valdav osa imetajaid seal elada ei suuda.

Farnswothi sõnul annavad liituvad ja lahku triivivad mandrid hoogu vulkaanilisele aktiivsusele. Aktiivsetest vulkaanidest paiskub atmosfääri ohtralt süsihappegaasi. See kergitabki omakorda planeedi temperatuuri kõrgele.

Hiigelmandri keskele, ookeanidest eemale jääv maismaa muutub Farnsworthi sõnul kõrbeks. Sellistes oludes suudavad ellu jääda vaid väga üksikud imetajarühmad. Samuti vähendab puudulik niiskus ookeani uhutava ränidioksiidi hulka. Harilikult eemaldab viimane atmosfäärist süsihappegaasi.

Intensiivsem päikesekiirgus kergitab temperatuuri veelgi. Pangaea Ultima tekkeajaks on ennustatavasti Päike praegusest 2,5 protsenti eredam. Nimelt on Päikesesüsteemi täht selleks ajaks ära põletanud praegusest suurema jao oma vesinikkütust, selle tuum on kahanenud ja tuumasünteesi määr kasvanud.

Halvimal juhul saab süsihappegaasi osakesi olema atmosfääris 1120 osakest miljoni kohta. Seda oleks praegusest enam kui kaks korda rohkem. Sel juhul oleks enamikule imetajatest elukõlbulik ainult kaheksa protsenti planeedi maismaast: eluks sobivad veel ranniku- ja polaaralad. Võrdlusena sobib tänapäeval imetajate elutegevuseks hästi umbes kaks kolmandikku maismaast.

Farnsworthi sõnul viib see massilise väljasuremiseni. Välja ei sureks üksnes imetajad, vaid ka taimed ja muud eluvormid. Milleni selline suremislaine välja viib, pole Farnsworthil aimugi. Küll aga näitab varasemate massiliste väljasuremislainete kogemus tema sõnul, et võimust kipuvad võtma uued liigid. 

Kuna tegemist oli pikaajalise kliimamudeliga, ei arvestanud töö autorid inimtegevusest tingitud süsinikuheitmega.

Kes jääb ellu?

Uuringuga mitte seotud Saksa GFZ geoteaduste uuringukeskuse geoloog Hannah Davies on varem ise Pangaea Ultima teket uurinud. Tema sõnul on ühe lõpptulemusena siiski võimalik, et mingi osa imetajatest elab keskkonnamuutused üle.

Samuti pole Daviese sõnul kindel, kuhu täpselt Pangea Utima tekib. Farnsworthi mudel paigutab selle sooja troopikasse. Samas on võimalik, et hiidmanner tekib hoopis põhjapoolusele, kus olud on eluks ilmselt soodsamad.

Geoloogi sõnul leidub tõendeid, et nii Pangaeal kui ka teiste hiidmandritel olid sisemaal hiiglaslikud kõrbed. Needki muutsid sisemaa elukõlbmatuks ja viisid väljasuremisteni. Näiteks oli sarnane Triiase ajastu lõpul toimunud väljasuremislaine umbes 200 miljoni aasta eest.

Kui inimesed 250 miljoni aasta pärast endiselt elus on, võivad nad Fansworthi sõnul olla õppinud äärmuslike oludega kohanema. Samas võib inimkond olla tõenäolisemalt selleks ajaks suuteline Maalt lahkuma ja mõnesse eluks sobivamasse paika kolima. Daviese sõnul on väljasuremislained aga alati olemas olnud ja need ei kao ka tulevikus kuhugi. Elu kui selline elab temas sõnul taaskord üle sellegi nii-öelda sünge perioodi.

Uuring avaldati ajakirjas Nature Geoscience.