Väike metafoor mitmekesisusest: mitmekesisus rikastab, aga kuidas?

Alustame mõnest läbi-lõhki linnainimesele mõistetavast näitest. Oletame, et teile meeldib just ühe väiketootja murakamoos. Seda on kohalikus toidupoes alati müüdud, kuid ühel päeval otsustab poekett, et hakkab müüma vaid tema toodetud kaubamärgiga moose - küll kümneid erinevaid sorte, aga siiski ainult tema kaubamärgi all. Teie lemmikmoos kaob poeriiulilt ja poeketi tehtud murakamoos ei maitse üldse hästi.

Ilmselt teete nüüd valiku ja sööte moosi, mis teile ei maitse või lõpetate selle moosi söömise. Kui teie elu sõltuks sellest moosist, siis viimase valiku puhul te sureksite välja, kuid veelgi tõenäolisemalt "sureb välja" see väiketootja, kelle moosi suur poekett enam ei müü. Ja see viimane näide on vägagi reaalne stsenaarium.  

Kuigi eeltoodud näited võivad tunduda kaugel loodusest ja mitmekesisusest, toimib see mitmekesisuse puhul üsna sarnaselt. Kui looduses pole mitmekesisust, jääb keegi ilma valikutest, mis on talle eluliselt olulised.

Elurikkad Põhja-Euroopa surnuaiad

Eesti Maaülikooli vanemteadur Lauri Laanisto uurib mitmekesisust väga mitme nurga alt. Näiteks surnuaedades. Kas teadsite, et need on looduslikult kõige elurikkamad keskkonnad linnades? Surnuaial on palju puid. põõsaid, taimi ning looduslik elurikkus on seal palju kõrgem kui tavalises looduses.

Surnuaial tehtud uuringud on vaid üks osa suuremast uuringust, milles vaadatakse organismirühmade elurikkust linnaökosüsteemides. Kui Eestlased pakkusid välja, et just kalmistud sobiksid hästi sellesse uurimisprojekti, siis Lõuna-Euroopa kolleegidele see plaan kuigi hästi ei istunud.

"Portugalis on kalmistu lihtsalt kivikõrb hauaplaatide ja mururibaga. Seal ei ole mingisugust mitmekesisust. Aga Põhja-Euroopas on surnuaiad just sellised väga suurte vanade puude, väga paljude erinevate looduslike piirete, üleminekute, võtmebiotoopide keskus," selgitas Laanisto.

Linnakeskkond on tegelikult hea "laboratoorium" just mitmekesisuse uurimiseks. Kuna linnades on õhutemperatuur mitme kraadi võrra soojem kui ümbritsevas looduses, saab seda vaadelda suure kasvukambrina, kus loodus on pidanud arenema ja ellu jääma hoopis teistes tingimustes kui ümberkaudsetel aladel.

See annab võimaluse uurida, mis hakkab kliima soojenemisel looduses juhtuma. Linnades on need tingimused juba mitukümmend aastat olnud.

Teine mitmekesisuse seisukohalt oluline asi, mida linnades uurida saab, on looduse killustumine ehk fragmenteerumine.

Linnas on loodus tükeldatud väiksemateks osadeks - pargid, surnuaiad, teepeenrad, võserikud. "Neid paiku uurides saame teada, kui palju saab loodust tükeldada nii, et loodus ikkagi veel toimiks loodusena," märkis Laanisto. Inimesed ei ole linnu planeerides enamasti läbi mõelnud seda, kui palju peaks seal olema parke, kus need paiknevad või kui suured need on, et säiliksid ökosüsteemi teenused.

Seetõttu ongi hea võrrelda erinevaid linnu, et aru saada, milline linna parkide või muude rohealade süsteem toimib, milline mitte. Teada on, et tolmeldajate, näiteks mesilaste või kimalaste kadumine on linnades suur probleem, mille puhul arvatakse põhjuseks olevat just asjaolu, et pargid asuvad üksteisest liiga kaugel ja on liiga väikesed. Kuid seni puuduvad selle kohta mõõteandmed.

Kodanikud maasikataimedega teadust tegema

Linnades mitmekesisuse uurimisega on Lauri Laanistol seotud veel teinegi projekt. 2019. aasta suvel algab rahvusvaheline linnalooduse mitmekesisuse eksperiment, kus uuritakse putukate ja bakterite mitmekesisust linnas ning vaadatakse õhusaaste mõju taimedele.  

Tegu on kodanikuteaduse ehk citizen science projektiga. See tähendab, et teadusandmeid kogutakse tavaliste inimeste abiga. Inimestele jagatakse laiali maasikataimed, mille nad panevad oma koduakna taha kasvama. Kodanikuteadus on sellest projektist siiski ainult üks osa.

Nii maasikataimede kui ka putukahotellide pealt vaadatakse, kui palju on mingis linnapiirkonnas tolmeldajaid või näiteks kui palju annavad need taimed vilju.

Putukahotellid on sellised väikesed kastikesed, kus saavad elada putukad, kuid parkides näitavad need, kui palju selles piirkonnas on üldse tolmeldajaid ehk putukaid. Selle uuringu raames vaadatakse mitmekesisust alates bakteritest kuni selgroogseteni välja.

Augud kalavõrgus

Aga tuleme tagasi kalavõrgu juurde. "Kui oletame, et iga võrgusilm on üks liik, mis täidab mingisugust funktsiooni ökosüsteemis, siis mida rohkem on neid liike ja mida tihedamalt nad on üksteise kõrval, seda paremini see kalavõrguna toimib," selgitas Laanisto.

Mitmekesisus on nagu kalavõrk, mis toimib kõige paremini siis, kui kõik liigid on oma "võrgusilmas", mitte võrgus pole suuri auke ehk väljasurnud liike. Autor: Uudishimu tippkeskus

See "kalavõrk", kui ta on terve, püüab kinni kõik need ressursid, mis meil tarvis on, näiteks mitmekesisus tee tõhusamaks aineringe.

Aga kui "kalavõrgus" on augud siis ei püüa see võrk enam loodusest midagi eriti kinni ehk kui loodusest on paljud liigid kadunud ja "augud" mitmekesisuse kalavõrgus on rebenenud väga suureks kaob meie jaoks ka kasu, mida me mitmekesisusest saame.

Mitmekesisusega saavad kaitsta end kliimamuutuste eest, sest mitmekesisus muudab looduse tervikuna vastupidavamaks igasugustele muutustele ja tagab sellega ka meie toidulaua. Kui me aga elurikkust ei hoia, siis peame arvestama ka sellega, et ühel päeval ei ole meie toidulaualt puudu mitte üksnes väiketootja murakamoos, vaid seal toidulaual pole üldse midagi.

"Uudishimu tippkeskus" käis Eesti kõige liigirikkamal alal Laelatu puisniidul, kus Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm selgitas, mis on väljasuremisvõlg. Teadussaadet saab vaadata neljapäeval kell 22.05 ETVs.