Kasurputukate või seentega taimekahjustajate vastu võitlemist nimetatakse biotõrjeks. See on keskkonnasõbralik, sest ei kasutata keemilisi ja sünteetilisi kemikaale, mis omakorda annab inimesele ohutuma ja tervislikuma toidu.

"Osoon" tõi näite lehetäide peal. Kuna lehetäisid on erinevaid – salati, kartulil ja kurgil täiesti oma liigid –, siis tuleb neid tõrjuda samuti erinevat tüüpi putukatega. Salatikasvanduses kasutab agronoom Eneli Feldmann kiletiivalisi lehetäi vamplaste liike Aphidius ervit ja Aphidius colemani ning eraldi on olemas segutoode, kus on sees kuus erinevat liiki kasurputukaid.

Kuidas see töötab? Biotõrje näeb välja nagu saepuru, mille sees on väikesed mustad muumiakesed. Need hautatakse esmalt soojas välja, pärast mida kooruvad nendest välja lendavad putukad. Need lastakse kasvuhoones lahti noortaimede lähedal ja nii hakkavad kasurputukad süüa otsima ehk lehetäisid hävitama.

Eneli Feldmanni kirjelduse kohaselt lendavad putukad kasvuhoones ringi ning otsivad lehetäisid. Kui leiavad, siis munevad selle lehetäi sisse oma munad ning kui lehetäi sees arenenud putukas on piisavalt suur, siis nad lihtsalt söövad end lehetäi seest välja tappes sellega ühtlasi ka kahjuri.

Grüne Fee kurgikasvatuses on põhilised kurgikahjurid kedriklest, ripslane, lehetäi ja karilane. Kes nad on?

• Karilased on kärbse moodi valged putukad taime lehe all. Nad imevad taime lehest mahla ja nende tõrjeks kasutatakse eelkõige röövlesta erinevaid liike ja ka röövlutikaid.
• Ripslane on mitmetoiduline putukas, kes sööb absoluutselt kõiki taimi. Ta imeb taimerakust mahla ja kahjustab sellega taime.
• Kedriklest on üks peamisi kurgi kahjustajaid. Kuivema kasvuhoone tingimustes imeb ta taime lehtedest mahla ning kahjustab sellega taime.
• Lehetäid on imevad taime lehtedelt mahla, seda kahjustades, mille tõttu on taim nõrgem.

Kurgikasvuhoones on teraviljakliide kotid, milles elavad putukad, kes muidu toituvad nendest kliidest, kuid tulevad kotist välja, et süüa kahjurputukaid. Biotõrjena kasutavad Grüne Fee kurgikasvatajad ka kollaseid liimlinte ehk püüniseid.

Kolm küsimust biotõrje kohta.

Vastab Eesti Maaülikooli köögiviljanduse ja katkmikaianduse lektor Priit Põldma.

Kuhu on biotõrjel veel areneda?

Biotõrje arengut võib suunata eelkõige tehnoloogilise või lihtsama levitamise poole, et nad oleksid vastupidavamad. Samuti pikemaajaliselt toimivad, sest praegu peab kasurputukaid iga nädal levitama, kuna muidu kaob ta siit kasvuhoonest ära. See võib olla suund, kuhu tehnoloogiline või arendustöö liigub.

Praegu on natukene tagaplaanile jäänud, aga mis tulevikus loodetavasti ka rohkem areneb, on haiguste tõrje. On küll olemas tooteid, näiteks trihhoderma või geoklaadium seened, kus kasulikud seened söövad kahjulikke seeni või tugevdavad seda kultuurtaime, aga see on veel arenemisjärgus.

Keda veel loodusest tuuakse taimekasvatusse?

Aianduses, nii kasvuhoones kui ka tegelikult avamaal, on juba ammu taimede tolmeldajatena kasutusel mesilaste kasutamine, aga palju tõhusamad tolmeldajad on kimalased. Näiteks tomati puhul kasvuhoones, maasika puhul nii avamaal kui ka kiletunnelites kasutatakse kimalasi.

Maasika puhul on kimalasi võimalik samal ajal kasutada ka bioloogilise tõrje levitajatena ehk entomovektoritena. Neid kasutatakse bioloogilise taimekaitsevahendi levitamiseks maasika õitele, et vältida hahkhallituse teket. Kimalased kõnnivad üle sellise aluse, kus on kleklaadiumi eoste pulber, nende jalad saavad eostega kokku ja nad kannavad selle maasika õitele. Ja nii see tõrje toimubki.

Kas vastab tõele, et biotõrjes kasutatakse tänapäeval isegi koeri?

Biotõrjes otseselt n-ö koeri ei kasutata. Pigem on nad seireks. Lõuna-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, kus on suured avokaadoistandused, kasutatakse väljaõpetatud koeri juurehaiguste leidmiseks. Kui on haige taim, siis koerad tunnevad haiguse lõhna ja leiavad selle järgi taime üles.

Soovitame vaadata ka "Osooni" teisi lugusid.