Linde on 30 aastaga jäänud 400 miljoni võrra vähemaks

Uuringud näitavad, et lindude arv on maailmas viimase 30 aasta jooksul vähenenud 400 miljoni võrra. Eesti Ornitoloogiaühingu hinnangul on põhjus keskkonna- ja kliimamuutustes ning lahendusena näevad nad tarbimise vähendamist.
Prantsuse teadlaste sõnul pole lindudel piisavalt toitu, täpsemalt putukaid, kes hukkuvad näiteks intensiivse põllumajandamise tõttu. Eesti Maaülikooli ornitoloogia juhtivteaduri Aivar Leito sõnul pole olukord katastroofiline mitte ainult Prantsusmaal, vaid lindude arv väheneb ka Eestis.
Prantslaste hiljutine avastus lindude väheneva populatsiooni kohta näitab tegelikult, et probleem muutub aastast aastasse üha tõsisemaks. Juba 2014. aasta uuringu järgi oli lindude arv maailmas viimase 30 aasta jooksul vähenenud 421 miljoni võrra.
Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu liige Tarvo Valker tõi toona põhjusteks keskkonna- ja kliimamuutused. Samadele aspektidele viitab prantslaste hiljutise uuringu valguses ka Aivar Leito.
„Ja eeskätt on see seotud põllulindudega ehk põllumajandusmaastikus elunevate linnuliikidega,” märkis Leito.
Põllumaadel, kus on mosaiikne maastik, on oluliselt vähem putukaid ja üldse selgrootuid loomi. “Ja üheks põhjuseks on intensiivne põllumajandus ja eks seal ole ka teisi mõjureid ja nad mõjuvad ju alati kompleksis.”
Ehk lindude toidulaud väheneb, sest putukad ja muud selgrootud hävivad inimtegevuse tagajärjel. Probleem pole ainult Prantsusmaal, vaid maailmas, sh Eestis.
„Täpsed viimased arvud ja suundumised ei ole tervikuna veel koos, aga eriprojektidega ja mitme uuringuga on siiski selgunud, ka Eestis on mitmete põllulindude, kultuurmaastiku lindude, arvukus on tõepoolest kas vähenenud ja mõnel isegi kipub kriitiliseks.”
Näiteks on kriitiline lugu rukkirääguga, kes on kaugrändur. Ehk kogu teekond, mida rukkirääk Eestisse jõudmiseks läbima peab - Aafrika, Lõuna-Euroopa ja Vahemeremaad - kõigis nendes piirkondades on raskused lindude toiduga.
Lindude arvukuse vähenemine omakorda tähendab aga, et kogu ökosüsteem pole hea seisukorras.
Küsimusele, mida ja kas üldse saab olukorra parandamiseks muuta, vastab Leito, et inimestel tuleb vähem tarbima hakata
Leito tõdeb, et elu on näidanud, et tegu on põhimõttelise filosoofilise küsimusega ning tegelikult pole see võimalik. “Elu areneb ja läheb täpselt nii nagu tema läheb.”
Kõige tähtsam on teada, kas sellist asja saab leevendada ja pidurdada. Seda saab teha iga üks eraldi kuid ka kogu inimkond tervikuna. Alustada tasub enda tarbimise seiramisest: kas tarbite kohalikku, võib-olla ussiauguga õuna ja uba, mida ei ole tugevalt putukatõrjevahenditega pritsitud.
Toimetaja: Marju Himma