Neonikotinoidid on väga tugevad närvimürgid, mida kasutatakse teatud rühmas putukamürkides. Neid kasutati põllumajanduses putukamürkide koostises esimest korda aastal 1994. Sama aja jooksul on täheldatud, mesilaste arvu tugevat vähenemist aladel, kus põllumassiivid moodustavad maastikus suurema osa.

Varasematest uuringutest on teada, et neonikotinoidide hulka kuuluv mürk nimega imidaklopriid häirib mesilaste orienteerumisvõimet ja võimet koju tulla. See võib olla üks kaasaaitavatest põhjustest, miks mesilaspered hukkuvad. Seni on aga uuritud meemesilasti, kuid mõju metsmesilastele on olnud teadmata.

Sel nädalal ajakirjas Nature Communications avaldatud artiklis tuuakse välja, et neonikotinoide sisaldavate putukamürkide kasutamine rapsi töötlemiseks mõjutas metsmesilaste populatsiooni. 18 aasta vältel Ühendkuningriigi erinevatest kohtadest kogutud andmete analüüsil keskenduti 62 metsmesilase liigile, kes käivad korjel ainult rapsil.

Kogu andmestikust võeti eraldi välja ainult rapsil korjel käivad mesilased, sest nii oli võimalik täpsemalt hinnata neonikotinoidide mõju, kuna just seda närvimürki sisaldavaid putukatõrjevahendeid kasutatakse kõige enam rapsil.

Selgus, et vaid rapsil korjel käivaid mesilasi mõjutas neonikotinoidide kasutamine kolm korda enam kui neid, kes käisid korjel ka teistel taimedel.

Selle uuringu andmed mesilaste kohta pärinevad ühenduselt, mis vabatahtlike abiga kaardistab mesilasperesid üle Ühendkuningriigi. Neid andmeid võrreldi rapsi kasvatamise ja neonikotinoidide kasutamisega põllul.

Siiski toovad uuringu autorid toovad välja, et kuigi seos nende putukamürkide kasutamise ja mesilaspopulatsiooni vähenemise vahel oli märgatav, ei ole neonikotinoidid ilmselt ainus tegur, mis mesilaste hukkumist ehk nn mesilasperede kokku kukkumise sündroomi põhjustab.

Selle järelduse tõid teadlased välja tuginedes võrdlusandmetele nende mesilastega, kes lisaks rapsile käivad korjel ka muudel taimedel. Nimelt pidanuks neonikotinoidid nende arvukuse muutust vähem mõjutama. Kuid mõjutas siiski ning selle põhjuseks võib olla asjaolu, et ka need taimed, mis on neonikotinoididest saastatud pinnasel kasvanud, mõjutavad mesilasi.

Kas teadsid, et...
2012. aastal kaitstud Enelo Viigi doktoritööst on teada fakt, et ka Eestis laialt kasutusel oleval mürgil Fastac 50 EC arvati varem olevat mesilasi eemale peletav mõju. Katsed aga tõestasid, et tegelikult seda mõju ei olnud ja see närvimürk hoopis meelitas mesilasi rohkem ligi. Ja nii puutusid mesilased oluliselt enam kokku selle närvimürgiga.

Keelav memorandum

2013. aastal andis Euroopa Komisjon välja memorandumi, millega keelustati neonikotinoidide kasutamine massiliselt kasvatatavatel õistaimedel. Selle eesmärk oli näha, kas aine kasutamise vähenemine peegeldub ka mesilaste populatsioonis.

Toona andis põllumajandusministeerium 90 000 eurot vastava uuringu tarvis ka Eesti maaülikoolile (EMÜ), kus uuringuid juhtis teadur Reet Karise. Juba 2013. aasta lõpul oli teadlastele selge, et ka Eesti mesi sisaldab märgatavates kogustes taimekaitsevahendite jääke.

Nature Communicationsis ilmunud artikkel on esimene omataoline, mis vaatleb väga pika perioodi jooksul mõju just metsmesilastele. Leedsi ülikooli ökoloog Bill Kunin, kes ei olnud uuringuga seotud, ütles ajakirjale Scientist, et tegu on seni kõige põhjalikuma ja ühesele tulemusele osutava uuringuga neonikotinoidide ja mesilasperede hukkumise seoste osas.

Uus-Meremaa Otago ülikooli mesilaste uurija ja geneetik Peter Deardeni hinnangul on värske uuring üks paremaid ja kasutab keerukaid statistilisi mudeleid, mis selgelt siiski tõsiasjale osutavad. Kuid kuna tegu on siiski statistilise korrelatsiooniga, ei saa pelgalt selle pinnalt väita, et ainult putukamürgid on süüdi mesilaste hukkumises.

Mesilaste väljasuremise võimalikke põhjusi

Ilmastik: meile kena ilmana tunduv ei pruugi soosida näiteks mõne mesilaste toitumises hädavajalikuna oleva taimeliigi või -rühma õitsemist. Samuti mõjutavad ebaloomulikult pikk või lühike, külm või soe talv.

Mesilaste haiguste ja parasiitide levik: suuremaid suremusi põhjustavad tavaliselt need haigused ja parasiidid, keda antud piirkonnas varem esinenud ei ole, mistõttu puudub konkreetsetel mesilastel immuunsus antud probleemi suhtes.

Toitumine: Ühekülgne toit nõrgestab organismi. Monokultuurse põllumaa osakaalu suurendamine ohustab mesilasi. Eesti ei ole veel klassikalise monokultuurse põllumaaga ala, kuid teatud taimeliikide kasvatamine on oluliselt suurenenud, seega võib piirkonniti esineda ka liigselt ühekülgset toitu.

Meetootlikkus: liigne mee tootmine kurnab mesilasi ja võib suurendada riski talvel hukka saada.

Talvise sööda kvaliteet ja kogus: rootslased on korduvalt näidanud, et need pered, kuhu sügisel anti 15 ja enam kilo lisasööta evivad mõnevõrra suuremat tõenäosust talv edukalt üle elada.

Mesilaseema kvaliteet: aretustöö võib olla kas positiivne või negatiivne. Kui aretuse eesmärk on saada ainult maksimaalset majanduslikku kasu tootev ema (maksimaalne meesaak, eriti madala agressiivsusega), siis võib tulemus olla negatiivne. Ideaal on kusagil vahepeal. Tugev tervis ja talvekindlus ei pruugi olla üksüheses seoses mee tootlikkuse ja sõbralikkusega.

Haigused ja parasiidid: näiteks varroalesta puhul mängib rolli mitte ainult see, kas pere sai enne talvitumist ravitud. Kui juba suvel oli suur lesta koormus, võib see olla kogu pere juurdekasvu ning elutegevust piisavalt nõrgestanud.

Pestitsiidid: nii põldudelt kui ka tarust (ravimid) pärit sünteetilised ained mõjutavad iga organismi tervist ja vastupanuvõimet.

Mesiniku tegevus: hoolikas perede majandamine, kogu tegevuste kompleks, mõjutab kindlasti ellujäämisvõimet.

Praegu kaalutakse Euroopa Komisjoni memorandumi kehtivusaja pikendamist, et vaadelda neonikotinoidide mõju pikema perioodi jooksul. Peter Neumann Berni ülikoolist selgitas, et paraku ilmselt ei aita see, kui keelata ära üks taimekaitsevahend, sest aja jooksul asendatakse see tavaliselt lihtsalt teisega. Pigem on vaja tervikuna üle vaadata putukamürkide kasutamine ja leida jätkusuutlikumaid lahendusi neid asendama.